Mõistega
kiip tutvusin aastate eest Peterborough’s ühel kolmevõistlusel ehk triatlonil. Võistlejatel oli jala ümber kinnitatud rihm, mis hoidis väikest elektroonilist infokandjat ehk kiipi (inglise
chip). Kui sportlane finishijoone ületas, registreeris kiibilugeja väikese piuksu saatel tema lõppaja.
Nüüd käib kõva kiipimine Tallinnas, kuid mitte selle tegusõna vanas tähenduses: mingi esemega ettevaatlikult, tasakesi kaapima, nt. „
kiipis (habet ajades) oma kõhnu põski“. Mõni koduloom, keda tema hoolitsev omanik soovib turvalisuse nimel, identifitseerimise ja registreerimise eesmärgil märgistada kiibiga, võib tegelikult ka
kiibata ehk longata, või jalgu järele vedades kõndida, liibata: „Videviku hakul kiipab linna suunas Jaanise Taavet.“ Selline kaasasündinud väikese hälbega või vigastuse saanud karvane lemmikloom võib kanda ka hüüdnime
kiipjalg. Nii on öeldud „viltujalgse inimese ehk lonkuri“ puhul. Kraapsu, kraapjala ehk
kiipjala tegemist on kindlasti võimalik taibukamatele isastele koertele ka õpetada. Emastele sobib mõistagi kniksutegemine. Neid sõnu ja näiteid nopin Eesti Kirjakeele Seletussõnaraamatu II köite 2. vihikust, mis välja antud Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi poolt 1992. aastal ja kus alles puudub uudisnimisõna kiip!
Enamikel lehelugejatel on rahakotis kiip: panga maksekaardil (magnet- ehk deebetkaardil) on selline ruuduke ja ka Eesti I.D. kaardil on väga oluline kiip, mis kannab isikuandmeid ning millel on nii avalikku kui salajast informatsiooni. Pealinna ühistranspordi sõidukites kontrollivad piletikontrolörid väikese seadme abil selle kiibi kaudu näiteks ID-(sõidu)pileti kehtivust. Pistes kaardi vastavasse arvutiga seotud
kiipkaardilugejasse, on võimalik võrgu ehk interneti teel hääletada ja digitaalset allkirja anda. Toimib ka nn elektrooniline isikutuvastus, mis tähendab seda, et nt. firmadel on võimalik oma kliente arvuti teel tuvastada ehk ära tunda.
Aga tänane jutt algas ju loomadest. Eesti Väikeloomaarstide Selts ja Tallinna linn korraldavad käesoleval aastal pealinna erinevates linnaosades koerte ja kasside kiipimiskampaania. Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskiri näeb ette, et alates 1. augustist 2006 peab koer olema märgistatud
mikrokiibiga (ingl.
microchip implant) ning registreeritud Tallinna linna koerte keskregistris. Mikrokiip süstitakse loomaarsti poolt loomale vasakule küljele kaela keskmisesse kolmandikku naha alla vastava süstlalaadse instrumendi abil. Protseduur ei ole valulikum kui tavapärane vaktsineerimissüst ning mikrokiibiga saab märgistada igat liiki ja ükskõik mis vanuses loomi. Et iga mikrokiibi number on unikaalne kogu maailmas, saab kiibi abil looma eksimatult identifitseerida. Internetis asuva registreerimissüsteemi lemmikloomaregister.ee abil tagatakse mikrokiibiga märgistatud looma ohutus ja kaitse. Selleks, et lemmikloomi saaks rahvusvaheliselt transportida, on mikrokiibi paigaldamine paljudes riikides kohustuslik. Eesti on ühendatud üle-Euroopalise süsteemi europetnet.com’iga, nii et sisestades nende võrgulehele looma I.D. numbri on võimalik ka Euroopa ringreisi tegema läinud väikesel sõbrakesel sabast kinni võtta. Vabadus ja turvalisus käivad ikka käsikäes.
