„Neid oli seal metsa all nii, et maa mustas.” Need olid mehe sõnad. Naise sõnade kohaselt „punetas”. Kaks kirjeldust kokku manas silme ette rikkalike värvidega kihnu kördi. (Välismaalastele hästi kerge, peaaegu et skört… skirt.)

Aga marju oli palju; poole tunniga sai klaasist purk ääreni täis. Pea kohal sahisesid männiladvad ja mesilaste sumin muutus naljakaks pingestatud pirinaks, kui nad kõrvalolevatesse sinistesse kurekateldesse sukeldusid. (Ametlikum nimi olla neil suureõieline kellukas.) Sipelgapesakuhilaid läheduses ei olnud, ometi kippus neid järjepanu kinga ja kaugemalelgi. Kohalike rünnak oli järelandmatu, mille peale tekkis ettekujutus Kotkajärve vöötoravatest sellise pidulaua peale sattudes.

Maavärvid, millest teatud lõngad ammutavad oma jume, on suvitajatele ravivaks silma- ja suurõõmuks. „Nagu Monet maal!” hüüatas linlane, kellele tutvustati tolmusel teepervel lauspäikeses punavaid muulukaid. Metsmaasikast justkui veidi lopergusem-laiem ja hästi kinnistunud nuti (lehemütsiga) marjad kasvasid lilla nõmm-liivatee, kuldkollase kukeharja, pajutibusarnase kassiristiku ja roosa nurm-nelgi mosaiigis. Teisel pool teed kaks tumedat kuju justkui valvasid seda kunstitööd. Äkki hülgekütid teevad suvel vahelduseks hernehirmutise tööd? Oli ka kõrgemat tuttavat raudrohtu ja valget põisrohtu, kollast tulikat ning kanada keskmisest robustsemat punast ja valget ristikut ning nende sugulast mesikat. Kõige enam aga domineerisid teeäärsed niiskeid kraavisid valged rebasesaba õiepahmakatega angervaksapilved.

See tee viis saare lõunaneeme, Pitkana (Pitkänä) otsani, kus on kõrvuti ilmajaama mast ja tänapäevani kasutusel olev tuletorn (rahvasuus ka majakas), mis Inglismaal valmistatud detailidest kokku monteeritud 1864. aastal. Siin pidas Rootsiküla Liis meres, sõprade seltsis oma neljandat sünnipäeva, sest lõpuks oli saabunud suur ja uhke suvi: nahal särtsuv päike, soe-soe tuul ja leebe merevesi. Pirital (ja Ontario Georgiani lahes) arvatavasti veel mitte nii mahe, aga Kihnu äärsetes tasapisi sügavaks kiskuvates rannavetes küll.

Veendusime, et ka toored kadakamarjad on maitsvad ja et kõik meretaimed ei ole kaugeltki ebameeldivad ihu vastu. Kadastikus õitses ka põdrakanep ehk suveküünal (Yukoni territooriumi lill Fireweed), mille kärtsroosade õite otsa “põlemine” tähistavat suve lõppu.

Kodutalus ootasid kalad ja kihnu sai – oi kui tihe ja hästi õrnalt magus. Lahke kaluri kodus ei maitstud vaid lesta, ahvenat ja koha; tutvustati ka nende püüniseid ja lähenemisvõtteid – praegusel ajal kiire, täpne ja peen põhjaõngede panek hommikul kella neljast – loomulikult siis ei jätku mehi hilisõhtustel simmanitel tantsima. Pereproual oli õhtuks kört varnas, kuid kördi kandmine ei ole müüt ega turistidele etendatud mäng; noored emad väitsid, et kannavad neid nii tihti kui võimalik. Vanemad naised kannavad kördile ja jakile lisaks tavaliselt ka pearätti, keskealine Sääreküla naine on samas oma kördipealseks sobitanud Eesti rõivakujundaja Ivo Nikkolo stiilse jaki. Troi ehk kihnu kampsun on meeste rindkerekaitseks.

„Jah, siis, kui laevad olid puust, olid mehed rauast. Aga kui laevad on rauast, siis mehed kadusid ära,” on ühel uues rahvamajas peetud üritusel ohanud käsitöömeister Roosi (kirjapildist kahtlemata rikkalikumas murdes ehk kihnu keeles). Uues rahvamajas viibides tekkis võrdlustunne Kanada valitsuse poolt inuiitidele ehitatud kultuurikeskusega: kirev ja siiras esinemine veidi ülevalgustatud, liig lihvitud ja nõrga akustikaga hoones. Aga mida teha, kui vana puidust rahvamaja viis aastat tagasi maha põles. Rahvamaja kõrval on muuseum-kool ja teispool teed õigeusu kirik – 1840. aastatel alanud usuvahetuseliikumise käigus läksid kihnlased massiliselt õigeusku. Kalmistul, mis on kihnlaste jaoks sama püha koht kui kirik, olid aga siiski õigeusu ristid vähemuses.


Kihnu kalmistu puust, rauast ja betoonist valatud ristidel on peremärke ja haruldasi väljendusi. Sülesuurused märkideta kivid tähistavad ristimata imikute haudasid. Aga kõige rohkem on siia maetud mehi, kõige rohkem on need kalmistumännid näinud looduslähedase, tihti karmi elu valusat leina. Omaste kaitseks on kihnu naised alati kudunud kindapärasse punast ja ääristanud oma kõige tumedamadki leinakördid punase paelaga. Sellele lisaks võeti Kihnu kultuuriruum UNESCO vaimse ja suulise pärandi nimekirja 6. novembril 2003. Iga kihnlane ei suutvat selle tähendust veel aduda, kuid mida lähemale mannermaisus tikub (ja selle levitajate praamlaev käib nüüd lisaks Munalaiu sadamale ka Pärnu vahet), seda enam tuleb neil veenduda, kui uhke on olla sellise kultuuriga rahva järglane ning kui palju teised, maailma kadunud lapsed sellist pidet südames igatsevad.

Märkmed: