Vaade Praha vanalinna poolselt Vltava jõe kaldalt nn väiksele kvartalile ja lossile. Neid ühendab 1402. a. valminud Kaarli sild, mille igal sambal on pühakute skulptuurid ja otsades kaitsetornid. Lossi alale kuuluvad vasakule jääv katedraal, mis pühendatud pühakutele Vitus, Vaclav (Wenceslas, Tsehhimaa kaitsepühak) ja Vojtech ning paremale jääv valgete kaksiktornidega püha Jüri (Jiri) basiilika. Repro: Czech Airlines reisijuhist
Olles jätnud raske käsipagasi lennujaama hoidu, hüppasin bussile. Kohe tuli tuttavana ette nõukogude pärandeid, näiteks elamurajoone, olgugi et veidi omalaadses nihkes. Kõik muu oli uudiseks, eriti mastaabid. Olles üles kasvanud eurooplaste-rohkes Lääne-Torontos, kus koolikaaslastest sai moodustada terve endise idabloki, olin Zdenkadesse ja Mykolasidesse suhtunud kui saatusekaaslastesse. Uues kontekstis olime kõik põgenike lapsed, kanadalased, kelle kodudes ja eraelus valitses edasi mingi kauge koha vaim. Minu pikaajalisema sõbranna vanemad olidki Prahast põgenenud 1968. aastal ja tema sündis Torontos juba järgmise aasta kevadel. Kuid nende pere n-ö tshehhilikkus ei olnud kunagi nii läbiv ja põhjalik kui eestlus, milles mina sirgusin. Küllap nõnda olingi rahvustootemid kuidagi alateadvuses ritta seadnud ja seepärast rabas mind Prahas üllatus, kui suure ja võimsa rahvaga tegu on. (Esmakordne sõit Riiga rabas ka, eks kõigi mõõdupuuks on esialgselt vaid oma mätas.)
Tol päeval nägin esmakordselt barokseid kuldkiirte ja puidust keerdsammastega altareid — olin nendest kunstiajalootundides õppinud, ja järjekordselt teistsugust vanalinna: suursuguselt pühakuteriviga üle jõe kulgevat ja 300 trepi kaudu mäkke, lossini tõusvat. 8. sajandil alguse saanud Praha lossikompleks on üks maailma suuremaid: kindluse, katedraali, aedade ja nüüdseks presidendi ametiruumidega kaetud ala laiub 45 hektaril. Mu sõbranna pärineb Euroopa südamest, suurkultuuride ristteelt!
Sellises kahe sihtpunkti vahelises seisus on inimese tähelepanu tihti teravdatud, justkui oleks tegu unenäolise vahepeatusega. Ei jõudnud ära imestada ca 5 x 5 cm kivikuubikutest laotud kõnniteid. Kohati mänglesid maas musta ja valge kivi mustrid. Kiviladujatele on töö siin kindlustatud. Trammid olid üllatavalt väledad, ilmudes nurkade tagant nagu kappavad mägikitsed ja inimesed olid kuidagi eriti ilusad. Ma ei saanud alul aru, miks inimeste näod mind nõnda köidavad, kuni taipasin, et tänavapilt oli lihtsalt nii erinev sellest, millega olin kaks kuud Torontos harjunud. Tunnistan, et silma jäi erakordselt palju sümpaatse välimusega mehi. Sõin ka unustamatut pulgajäätist: mustasõstrapüree sisu tumedas shokolaadiglasuuris. Tahaks seda kangesti Eesti jäätisetootjatele soovitada.
Viljapuude oru kohal. Loss on vasakul.
Vastaskaldal ehk väikese kvartali (Mala Strana) poolne pikk trepitee lõppes kõige tuntumal lossieelsel vaateplatsil, kuid tänu sellele, et mul polnud kaarti, sattusin järjest uute üllatuste peale. Kohati tekkis lisakäikudel Lühikese jala tunne (korrutatud viiega) ning tee viis kõrgemale veel, kus algasid vana kloostri valdused ja kellatornist kõlasid kariljoni helid. Kloostrihoovist juhtis looduse vägi õigel hetkel õigele rajale, õuna- ja pirnipuude oru kohale, mille taustaks jäid Kaarli sild (Karluv most) ja vanalinn (Staré Mesto). Küll hakkasid kimbutama nälg ja väsimus, kuid kõrvalolev mägi ja kirevast lehisvõlvist väljaulatuv Eiffeli torni sarnane ehitis tekitas suurt uudishimu. Ei oleks ette kujutanud metsikul nõlval ähkimist sellel lühikesel Praha päeval, aga teadmatus sikutas kõrgemale. Ka siinsed trepid olid laotud kuubikkividest ja laudjamatel kohtadel olid pinkideread malmist ussikujuliste jalgadega.
Mäeharjal oligi viis korda väiksem Eiffeli torn, kirik, kabel, väike ümmargune kohvik (mis väga meenutas Tartu Toomemäge) ja müüriväravad, mis aina edasi kutsusid. Algasid valgete pinkide ja kaskedega ümbritsetud roosiaiad, mille sarnaseid ei olnud varem näinud. Tundus, nagu oleks aeg seal seisatanud, ja mul ei puudunud mitte ainult kaart, vaid ka kell. (Kui juba Boheemias...) Allamägematk läbi viljapuudeoru tekitas päikeselise Vahemere tunde, nagu olen sellest filmides aimu saanud.
Prahas on üks Euroopa paremini säilinud juudi linnaosasid, Josefov, mille kivi-kivi-kõrval kalmistut ihkasin näha. Sissepääs kvartalihoonete ringkäiku oli kopsakas, 300 Tshehhi krooni (157 EEK-i) ja ainult surnuaeda külastada ei lubatud; niisiis asusin kohalikku rooga otsima. Tundus, et selleks võiks olla guljashsh. Ei tahtnud langeda turistihindade ohviks, nii et tiirutasin seni, kuni lõpuks märkasin sööklat: kandikutega kohalikud, väikeste klaasidega vaadiõlu ja kulpidest lainetav soust. Küsisin guljashshi (seda oli mitut sorti) ja noogutasin osutatule, kuigi ei tundnud ära, millega tegu. Kolmele suurele lumivalgele saiatükile kallati tumepruuni loomalihakastet. Need olid nätsked tshehhi „saiaklimbid“ — knedliky. Kõrvallauas einetavail politseinikel oli kuus sellist viilu kastme all (!) hapukapsale lisaks.
Kummitama jäi linnaosa nimega Nové Mesto (uus linn). Tallinnasse jõudes mõistatasin veel, miks see nimi nii tuttav on... Murdmaasuusatamise maailmakarika etapivõistlused toimuvad samanimelises väikeses kuurordilinnas Prahast 170 km kagus. Möödunud jaanuaris võitis Andrus Veerpalu seal 15 km MK klassikasõidu, 21-sekundilise eduga vana rivaali, norralase Frode Estili ees. Sinna koguneb suusaladvik taas selle aasta viimastel päevadel.
Kui on mida imetleda, on hea seda istudes teha. Siit imetletaksegi roose. Fotod: Riina Kindlam