Tallinna tööstuse hälli ja Püha Johannese hospidali (maakeeli Jaani seegi) varemed tõi välja Tartu maantee läbimurde ehitamine Rävala puiesteest Tartu mnt.-ni aastatel 1999—2002. Varem läheduses asuva tänava järgi pandi uuele magistraalile nimeks Väike-Pääsukese (oh irooniat) ning selle pervel avati k.a. 15. mail Linnamuuseumi filiaalina Jaani seegi paviljon, kus saab muuseas tutvuda 1914.a. maa alla viidud Härjapea jõega.
Selliste piltidega ajaloopael, mis kirjeldab Kivisilla, kui tollase Tallinna eeslinna arengut 13. sajandist tänapäevani on vastavatud Jaani seegi paviljoni seinal. Foto all on kirjas: "Härjapea jõgi voolas veel avatud voolusängis." Vasakul on näha jõge ja üht jalakäijate plank-silda.
Selles endises Tallinna eeslinnas, mis nüüd suisa kesklinn, tärkas Eesti esimene tööstusrajoon ning tema seeki ehk “pidalitõbiste vendade maja” mainiti esmakordselt paavsti legaadi ürikus a. 1237.
Piirkond on tänaseni Kivisilla; kaartidel Maakri ja Kompassi linnaosade vahel, kuid nagu uuslinnadel kombeks (nt. Stockholmis), on arenevat pilvelõhkujate kobarat hakatud nimetama City-ks. Ei tea kuivõrd rahvasuus, kuna “siti” kõlab meie keeles piisavalt totralt, aga meedias vähemalt on teda nõnda tituleeritud.
Keskaegse Tallinna veerikkaim Härjapea jõgi algas Ülemiste järvest ja voolas Maakri tänavat pidi (praeguse Stockmanni kaubamaja tagant) ja Kivisilla tänava kaudu (uuest Ühispanga hoonest mööda) mereni. Selles paigas ületaski “tõtakat jõge” kivisild, mille kaudu jõuti linnasüdamesse. Härjapea jõgi kahtlemata vuliseb maa all praegugi: sellest annavad märku Maakri tänava üleujutused sula ja suurvihmade aegu; kuid kuna 13. sajandist saadik veskeid ja tööstusi tööle pannud jõgi oli lõpuks vägagi reostatud ja kinni kasvamas (sinna suubusid ka käimlate ülevoolurennid), kaeti ta 1914.a. plaatidega ja suunati lõplikult kanalisatsioonitorusse a. 1937.
Selline on Jaani seegihoone varemeid kaitsev ja eksponeeriv paviljon kus saab uudistada arheoloogilisi leide ning õppida ajalugu võrratu multimeedia arvuti programmi läbi. Otsaseinal näidatakse 88-st valguspildist koonevat sarja. Paviljoni taga on Tartu mnt. läbimurre ehk Väike-Pääsukese tänav ning teistpool teed paistab uuema, 17. / 18. sajandil oma tänase väljanägemise saanud Jaani seegi kirik, mis on nüüd Armeenia koguduse koduks.
Just siin paiknes sajandeid Jaani seegi hoonetekogum, k.a. kirik ja teda ümbritsev kalmistu, kuhu maeti 18. saj. II pooleni. Seegid oli vanade, haigete ja vigaste varjupaigad keskajal, mida rajasid kirikud, kloostrid ja kogukonnad. (Keskaegses Tallinnas tegutses vähemalt 4 seeki). Jaani seegis hooldati 16. sajandini ka pidalitõbiseid ehk leeprahaigeid; sellest ka nimi leprosoorium. (Pidalitõbi tuleneb sõnast hosPIDAL). Enamjagu seegi hooneid kas lammutati Liivi sõja eel (et vaenlastel ei oleks tugipunkti) või hävisid antud sõjas 1558—83, kuid hiljem taastati. Nende hulgas ainsana säilunud (teine) Jaani seegi kirik Tartu mnt.-l, mis sai praeguse kuju 1648. ja 1724. a. ümberehituste käigus. Soovitan külastada seda väikest vana pühamut, mis äsja restaureeriti ja on 1990. aastast Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse koguduse kodu.
Selline ongi Tartu maantee läbimurre (vasakul on veel 2 vastassuunarida) kuid mitte sama paik mis esimesel fotol. Härjapea jõgi voolas antud tee kohaga hoopis põiki. Eesolev hoone ei võrdle ka teiste kõrghoonetega mis pildivälja piiravad. Betoonist viilu all (paremal) säilitati Püha Johannese hospidali hoone ühe löövi keldrimuurid ning seal saab tutvuda sajandite pikkuse agulieluga. Paviljoni kohal kõrguv S tähistab Stockmanni kaubamaja, kus enne asus paberivabrik ja selle asfaltriba all on nüüd maaalune parkla, kus seegi kalmistul puhkasid varem tuhanded inimesed, neist paljud 1710-12 a. katkuohvrid.
18. saj. raviti seegis ka süüfilisehaigeid, 19. saj. sai temast tavaline vaestemaja ja alles 1960.a. lõpetas tegevuse naha- ja suguhaiguste dispanser ning linna vanadekodu 1901. a. valminud hoones, mille fassaad on alles Tartu mnt. 16. “Sellega lõppes mitte ainult piirkonna, vaid kogu linna üks pikemaid traditsioone.”
Vaatamata jõe kadumisele, säilis tööstus siin kõige kauem: esimene seegile kuulunud veski jahvatas 13. sajandil, 17. saj. lisandusid sellele jahu-, paberi-, püssirohu-, vasetöötlemis- ja nahaparkimisveskid. Nahaveskist sai Eesti ajal mehhaniseeritud jalatsivabrik “Union”, mis Nõukogude ajal jätkas nahkehistöö tegemist “Kommunaari” kombinaadina ja töötas “Linda” nime all 1997. aastani! Viimane paberivabrik lammutati alles 1995.a.; sinna paika ehitatigi Stockmanni kaubamaja. Vabriku torni alumist juppi võib hoone taga veel näha ja endiseid aegu meenutab ka Paberi trammipeatus Tartu mnt.-l.
See sümbol ilmselt tähistab arheoloogilist väljakaevamist. Vähemalt selle sildi ja kile taga toimub järgimine etapp Jaani seegi territooriumi kalmistule maetud inimeste väljakaevamisest. Stockmanni kaubamaja taha tõuseb pea järgmine kõrghoone, nii et on viimane aeg uurida 5 meetri sügavust kultuurikihti ja matta eelkäijate luustikke ümber. Fotod: Riina Kindlam
Läbimurde rajamise ajal ilmsiks tulnud kultuurikihtide ja kalmistu tõttu tunduvad muutused äärmiselt jõhkrad, kuid juba 1938.a. valmis selle tee esimene projekt. Jõgi viidi omal ajal maa alla ja nüüd, 21. saj., toodi inimeste luustikud hoopis maa peale, et asfalti alla rajada tühi sarkofaag nimega Europark: “Mugav parkimine — suvel jahe, talvel soe”.
Stockmanni taga käib hetkel järjekordne arheoloogiline väljakaevamine, kuna sinna tõuseb järgmine torn. Väljakaevamiste juht lubas 07.06. Eesti Päevalehes, et “töö kestab seni, kuni viimanegi luustik on tulevase kõrghoone maalt välja kaevatud ja puhastatud”. Ümbermatmise koht pole veel teada, aga õnneks suutsid linnavõimud jätta seegi lahkes vaimus väetima suhtes temast tillukese meenelõigu City’sse.
