Eesti Eurovisiooni laulu valimistelt Eurovisiooni lauluvõistlus ei jäta vist kedagi külmaks. Elatakse huviga teleri ees kaasa või peetakse seda mõttetuks jamaks; küllap ikkagi sellepärast, et enamike laulude tase on küsitav, või küsitav on vähemalt see, kas ja kuidas nii erinevad laulustiilid, esitlused ja keeled saavad omavahel võrdsetel alustel „võistelda“. Samas on just nn Eurolaulu võiduga alanud nt. rootsi ABBA kuulsustee (1974) ja seda ka Kanada Celine Dion'il, kes 1988. a. Shveitsi eest laulis.
Tänavu toimub 53. järjekordne Eurovisioon Belgradis, kuna serbia lauljanna triumfeeris möödunud kevadel Helsingis peetud võistlusel. Ka Tallinn on seda tohutu televaatajaskonnaga
show'd 2002. a. lavastanud, Eesti tandemi Tanel Padari & Dave Bentoni võidu järgselt. (Võõrsõna „show“ on parim kirjeldamaks antud meelelahutuszhanrit.) Ometi ei välista see laulude ja esituste tohutult tõsiselt võtmist; valitakse kõige sobivamaid esitajaid, stiliste ja mida kõike veel, et tabada midagi erilist, nuputades: „Aga mis paneks eurooplasi meie poolt hääletama...?" Enne seda aga muidugi oma kaasmaalasi.
Möödunud laupäeva õhtul langes Eesti Televisiooni stuudios väike, olgugi et ennustatud pomm: rahvas valis (52.518 telefonikõne „häälega“) Belgradis Eestit esindama naljameeste kolmiku „Kreisiraadio“, serbia-saksa-soomekeelse pilalooga „Leto svet“ (serbia keeles suvevalgus). Ühest küljest on see värskendav ja vast näitab eneseteadlikkuse kasvu, et me ennast ja eurolaulu alati surmtõsiselt võtma ei pea. Kahe aasta eest võitis Soome esmakordselt Eurovisiooni valjult rokkivate, maskides koletiste „Lordiga“ ja möödunud aastal saavutas lõõtspillidega diskotav ukraina naiseks riietatud mees „Verka Serduchka“ teise koha, nii et üldise stiili vastast (protestimaigulist?) maitset on varemgi üles näidatud.
Teisalt on kahju 30.963 häälega teiseks jäänud 16-aastasest Iiris Vesikust (Eesti laulutalente otsiva saate „Kaks takti ette“ finalist), kelle omapärase laulustiili ja esinemislahenduse üle oleksime võinud suur-Euroopas uhked olla. Sest kas Kreisiraadio (Peeter Oja, Hannes Võrno ja Tarmo Leinatamm), Eestis ammust ajast armastatud punt, (küll aga mitte lauljad), võõrastele naeru peale ajavad? Aga võibolla see ei olegi nii tähtis... Noorte andekate tähelend jätkub nagunii. Samas tundub, et see kedagi ikka päris külmaks ei jäta, millistena me Eestit esindame.
