FOTO: Sellised me olime 9. nov. õhtul enne pimedale, vihmasele tänavale sööstmist. Ainult üks meist, 22-aastane Linda (vasakul) ehk ühe väikse mardisandi suur õde, oli kogu sellest kambast vilunud mardijooksja. Kõik teised valmistusid selleks esmakordselt. Linda andis meile raagus okstest vitsad kätte, minu väiksemal oli ukulele, sest martidel pidavat kaasas olema ka pill! Ja muidugi kotid saagi korjamiseks. Sööstsime siis pimedasse öhe... Foto: Pille Ernesaks
Tänaval ei olnud ühtegi hinge. Võib-olla isegi oli, aga meie neid ei näinud. Valitses näiline inimtühjus. Ja vihma tibas. Sirbi tänav, mis lõpeb otsapidi Kopli lahes, on ääristatud esimese EV-aegsete, ühise projekti järgi ehitatud kahepere elamutega. Ei oleks teadnud, milliseid uksi tõenäolisemalt mardisantidele avatakse, kui poleks kaasas olnud sel tänaval sirgunud ja aastaid marti jooksnud Lindat.
Naabrid ust ei avanud. Eestis tuleb paratamatult arvestada, et kõikidel inimestel lihtsalt ei ole seda, mida nii lahke käega jagada. Seadsime sammud kindlamate jahimaade, Linda sõbranna vanemate poole. Lapsed olid ärevil. Meil oli kaks mardilaulu ja otsustasime, et laulame neid kordamööda. Erinevalt minu lapsepõlve Hallowe'en-itamisele Torontos tuleb siin hakata "esinema" enne ukse avamist. Helistasime kella ja kukkusime kohe laulma: "Need mardid tulevad kaugelt maalt, ai-tii, ai-tii, ai-taa. Ja mida need mardid toovad sealt, ai-tii, ai-tii, ai-taa. Nad toovad viljaõnne sealt...." (ja vastu tah'vad maiust ka!) Lahke pererahvas kutsus meid tuppa, kus meie südim mart, 6-aastane poisslaps kukkus küsima: "Kas te suveriided olete ära pannud? Kas õuetööd on tehtud?" "Toome teile viljaõnne," ütlesime, ise vitsakestega vehkides. Lindal oli kaasas herneid, kuid ta neid lausa põrandat mööda "õnnena" pilduma ei hakanud, vaid ulatas pereproua kätte. (Loe pikemalt Eesti Elu 15. nov. paberlehest)
