Sügisene Mohni saar Põhja-Eesti rannikul. Hiljuti sai siia ehitatud laudtee, et külalised samblikke ja muid õrnasid taimi ei tallaks. Foto: Riina Kindlam
Esimene tuisk saabus järgmisel õhtul ja 26. viinakuu hommikul oli maa valge. Olgugi, et lörtsile sadas vihma kohe otsa, püsisid kohati kokkuaetud lumehunnikud kuu viimase pühapäevani, kui mindi üle talveajale. Kuna paljud puud olid veel lehes, sadas kaunilt valgele aina kollast peale.
Kuid see oli mööduv nähtus, sest siis pööras ilm justkui tagasi septembrisse või vähemalt Kanada oktoobrisse: muudkui palituga päikese käes, kindad taskus. Ka sompus ilmad pole siiamaani hammustanud põski, vaid aina paitanud. Rohi ja sammal alles kumavad rohelist, kuna pole tõelist laksu veel saanud. Loodus oleks otsekui vesivärvidega pehmelt üle tõmmatud.
Sellel vaiksel hingedekuul tundub, justkui kõik ümbritsev ootaks ja vaeks midagi, aga seda hästi vaikselt ja rahulikult — teadmises, et kohe tuleb nagunii jõulukuu. Praegu saab rahulikult hinge tõmmata, läita küünal ja näiteks üritada hea hinnaga ja parajas koguses küttepuid varuda! Mitme puumaja keldriakna taga vaatavad vastu tihedalt laotud riidad või võrkkottides halud. Autodel on nüüd juba talverehvid (naastudega ehk naelkummid) lubatud ja 1. detsembrist on need kohustuslikud. Aimata võib, et järgmise lume tulekuga on autotöökodades viimase minutini ootajate järjekorrad ja äri õitseb. Naastudeta talverehvide ehk lamellrehvidega on lubatud sõita kogu aasta. Need on kallimad, aga ei kuluta asfalti, nagu teevad seda naastrehvid.
Viru keskuse ja Kaubamaja kahest küljest vaatab juba mõnda aega suurelt reklaamplakatilt alla tugitoolis istuv, kasukasse mähitud kaunitar, jahikoer jalge ees. Tema kohal on lihtne sõnum: HANED LÄINUD. Võimalik, et hommikuti on kuskil hallad maas ka olnud, nagu too sügissalmike hoiatab, aga tähelepanuväärne on hoopis nii meeldivalt tagasihoidlik kommerts-üleskutse talveks valmistumiseks. Esmaspäeva õhtupoolikul oli üllatavalt palju naisi Viru keskuses kudumeid silitamas ja säärsaapaid jalga tõmbamas. Eks me kõik muudkui ootame.
Siiamaani käib vilgas õunte jagamine. Tänavu oli ilmselt ülisuur saak, sest minu naabriproua Inna oli järjekordselt ukse taga uue kotitäie sügisjoonikutega. Et tema olla nendega teinud kõik, mida teha annab ja ikka jätkub. Eesti õunad on nii toredalt metsikud ja kirjud, igaüks omamoodi armistatud ja eri kandilt punetav. Kallan nad lihtsalt mööda köögilauda laiali nagu lambad koplisse – see on ilusam kui tea-mis lillekimp vaasis.
Veel leidub ka värskeid sügismarju turul, jõhvikaid ja pohli. Nagu õunte puhul plekid ja kärnad, on marjade puhta toidu kvaliteedimärgiks looduse ootamatu kingitus: männiokas või turbatutike, mis pohlapeotäiega koos hommikuputru lendab. Neil päevil tervitavad varreniidid Mustveest. Pole vaja nisukliisid või kliipalle („päevakangelase hommikueinet“) lisada, marjadega tuleb turult tasuta kaasa mitmekülgne kiudainete assortii. Muide, populaarses ETV telesaates „Meie“ rääkis seto vanamemm Manni, et metsa marjule minnes tuleb alati metsaemale panna esimesed korjatud marjad. Nii õpetasid tema ema ja vanaema enne teda.
Torontos oli laupäeval gaidide jõululaat ja Tallinnas peeti samaaegselt neli päeva Lauluväljaku sisehoones mardilaata. (Algas mardipäeval, 10. nov.) Juba üheksandat korda peeti seda aina populaarsemaks kujunevat üritust. See on parim koht alustamaks soodsate, mõistlike hindadega jõulukinkide varumist. Saunamesi, astelpaju marmelaad, kohalikud õlid ja jahud, mesilasvaha küünlad, kudumid, kaltsuvaibad, sepised... Palju ideesid ning inimesi, kellega liituda, et käed ise vaikselt käima panna. Seal viis mind õnnelik juhus kokku endise Heimtali metsaülikoollase, käsitööõpetaja Margitiga, kelle juhendamisel (ja enda üllatuseks) sain hakkama täistopitud karumõmmi valmistamisega. Siis märkasin, et vastaslauas istub tuttav kirjastuse projektijuht Janari, kellelt olin just mõelnud küsida ühe toreda raamatu kohta... Kuna laadalt ei puudunud ka raamatulett, kinkis ta mulle sealsamas eksemplari, et võiksin Eesti Elu lugejatele seda tutvustada.
Olen hakanud uskuma, et sellel väikesel maal valitseb mingi nõiduslik sisekontroll, mis suunab inimeste radasid ristuma just õigel ajal. Siinsetes mastaapides see toimib. Sest vaatamata kiirele elutempole ja enda võimalikule tõrksusele, satuvad ette just need, kelle jaoks peab aega jätkuma. Õnnelikku juhust pole olemas – eriti vastu talve.
Võtke aeg maha, jalutage rannal ja kui ette satub kellegi hea inimese poole loodud labürint, kasutage juhust tema eluringidest mõtlikult läbi sammuda. Foto on võetud kuu aja eest Soome lahes asuval Mohni saarel. Keskse männi taha jääb Viinistu küla Pärispea poolsaarel, mis on mandri Euroopa kõige põhjapoolsem punkt (enne Põhjamaid). Mere sügavus Mohni ja mandri vahel küünib üle 50 m, mis lisab sõidule erilist õõva. 2,3 km pikkusele saarele on hiljuti kolinud uus-valvuritest abielupaar ja käsil on vanade majakavahi hoonete korrastamine. Foto: Riina Kindlam
