Kui veedaksite jõuluõhtu mõnes teises, võõras peres, kas oleks palju sellist, mis üllataks? Mäletan, kuidas imestasin, kui minu kunagises võõrustajaperes asuti püha öö pidulauda ilma mingigi tänupalve või klaaside kokkulöömiseta. Ka ei olnud nendel kombeks ühiselt laulda. Varem ei osanud ma hinnata, kui olulised ja loomulikud need tavad mulle olid. Kiiresti muutuvas maailmas saavad paljud inimesed tuge aega trotsivatest jõulukommetest. Tihti ei mõeldagi, mis ajast saati ja miks üht- või teistmoodi toimetatakse. See on lihtsalt oma pere viis. Kui ei otsustata just meelega veidi teistmoodi teha.

Kärt Tali olla kunagi vanema pojaga alustanud juttu, et jõuluvana ei ole olemas, mille peale põlise ajakirjanikuhingega (tõejälitajast) pereisa küsis: „Kinke tahad? Aga siis on ju jõuluvana olemas!“

Kuid ega see jõuluvana(de) fenomen nii lihtsalt ja üheselt seletatav olegi. 2003. aastal käis perekond Tali Lapimaal: meditsiinilisest konsultandist ema Kärt (37), Kaitsejõudude Peastaabi teavitusosakonna ülem, kapten / isa Peeter (41), kes lõpetas kahe aasta eest Ontarios Camp Bordeni inglise keele kursuse, ning pojad Kristjan (14) ja Kaspar Oskar (7). Nad käisid jõuluvanaga isiklikult kohtumas tema Rovaniemis asuvas n-ö peakontoris. Peale seda tundus loogilisem küll, et juhthabemikul on oma saadikud; asemikud, kes teda jõuluõhtul laias ilmas esindavad.

Jõulukuu vältel perekond oma sissetallatud Nõmme–Pärnu trajektoorilt eriti kaugemale ei püri. Pärnus elab vanaisa Kaljo, seal on Peetri lapsepõlvekodu ning käiakse tihti nädalavahetustel teistsugust (mere)õhku hingamas. Jõuluõhtuks kogunetakse ka nüüd alati Pärnusse, kus juhtumisi toimub iga-aastane ülemaailmne jõuluvanade konverents, millest võtab järjekindlalt osa ka Talisid ammu „teenindav“ jõuluvana Joonatan.

Peetri meelest on pärast pühi kurvem, siis võiks kuskile soojale maale pageda, aga jõulukuu on iseenesest nii valgust ja soojust täis, tegevusest rääkimata, mida kannustab tööaasta lõpp. Ometi langeb kõik kenasti paika, nii et aega jätkub kirikukontserdile või Arsise kellasid kuulama minna ning külaskäiguks Jõulumaale või Vabaõhumuuseumi. Talide peres on see kõik endastmõistetav ja jõulude rutt suhteline. „Peaasi, et lõbus on. Võid ju ennast tüütavateks kippuvatest kaubanduslikest jõuluteadaannetest välja lülitada,“ on Peetri kommentaar pühade kommertslikkuse suhtes.

Pühadeaeg algab Talide kodus juba 1. advendil, tänavu seega 27. novembril, kui advendiküünlad pannakse aknale ja päev-päevalt ilmuvad teisedki ehted, vahel ka hõbedaselt särav, pildikestega advendikalender Kärdi lapsepõlvest, mille uksed kinni-lahti koolutamisest nõrkemas. Neil hommikuil küsitakse unesegaselt, et „kas sa juba tegid päkapikku?“ (ehk siis, kas käisid midagi lastele sussi sisse pistmas). Peeter väidab, et temal omal ajal Pärnus ei käinud mingeid päkapikke, küll aga „käis suss“ Kärdil Tallinnas. Ilmselt suurlinna värk. Paar päeva enne pühi tuuakse Valdeku poe juurest oma kuusk, mida poisid vaheldumisi ehivad, kui järjekordne emapoolset peremärki kandvate piparkookidega pann ahjujärge ootab. Uueks kombeks on välisukse kohale valgete tulukeste riputamine – uue aja nähtus, mis Nõmme mändide all lisameeleolu loob.

Kui Kärdi vanemad veel elasid, oldi ühe pere pool jõuluõhtul ja teiste pool vana-aastaõhtul. Nüüd käiakse enne Pärnusse sõitmist Tallinna Rahumäe kalmistult läbi Kärdi vanemate hauale küünlaid panemas. Peetri esimesed jõulumälestused pärinevad isa vanemate kodust, Soomaa äärselt Põlendmaalt, kus vanaema tehtud heledad piparkoogid rippusid puul. „Sinna saabus vinge takust habemega jõuluvana. Tol ajal käis lasteaias ja koolis näärivana, sellist metsikut jõuluvana linnas üldiselt ei näinud,“ meenutab ta.

Pärnus, vanaisa pool on tihti juba köögis ees vaaritamas tädi Piret Tali, sisustusajakirja Diivan tegevtoimetaja, ja nagu vend Peeter enne teda, pika staazhiga Eesti Päevalehe ajakirjanik/toimetaja. Suurte inimeste toidutegemine jätkub, kuniks poisid vanu klaasist ehteid ettevaatlikult puule riputavad, sh nende isa omaaegne lemmik, kosmoseajastu rakett. Kindlasti pannakse küünlad Pärnu Metsakalmistule Peetri emale, vanavanematele ning Peetri tüürimehest klassivennale, kes jäi Estoniaga merre. Tori kalmistul ja kirikus käimine jääb tihti esimesele pühale, kuna pühadelaupäeval on pühakojad nii täis, „nagu mingi rahvamatk oleks kirikusse“. Jõuluvana saabudes võetakse üles laul (enne laulis raadio Elmar) ning ilmuvad „ulaka“ vanaisa salmi spikrikaardid (märkmed mahalugemiseks).

Nagu Eestis üldiselt kombeks, pühitsevad Talid jõule oma väikeses pereringis. Neid ongi hetkel kokku kuus. Siiski mõeldakse ka teistele, soovides neile parimat. Peeter näiteks väljendas muret kodust kaugel olevate tuttavate brittide pärast, kes veedavad esimesed jõulud uues Tallinna korteris, kus puudub kamin. Järelikult pole nende jõuluvanal, kust kaudu salaja öösel saabuda! Tänavu saavad nad ilmselt lõpuks mehega näost näkku tutvuda.

[i]Ilmunud ajakirja ANNE detsembrinumbris, siin mõnede lisadega.