Oma vanematekodus Hiiumaa kaisus Kassari saarel käib Jaane Elmi jõuluõhtul vana kombe kohaselt laudas igale pudulojusele midagi meelepärast andmas. Lehmadele soovib ta rõõmsaid jõule leivapalukesega. Foto perearhiivist.
Jõululaupäev algab jumalateenistusega kabelis. „Mitte et ma oleksin ristitud või sügavalt usklik, aga mulle lihtsalt meeldib käia perekonna haual küünlaid põlema panemas ja olla asjaosaline, aidata kabelivahist vanaemal enne teenistust küünlaid süüdata ja pärast kustutada,“ kirjeldab ta. Räägitakse, et mänd on vaese mehe kuusk, kuid tihti on nende pere kandi kuused palju hõredamad ja nigelamad kui männid. Vanasti olid kindlad ehted, millest paljud on katki läinud ja välja vahetatud. Talle meenuvad veneaegsed seened, käbid ja „üks eriline hõbedane kellukas, mis kõlises ja mulle tohutult meeldis“.
Enne lauda istumist on olulised laudaskäik, et loomadele leivapalukesega häid jõule soovida ning saunaminek, et pühadeks keha puhtaks ja vaim virgeks saaks. Siis istutakse enamasti kolmekesi isa-emaga lauda, vahel ka kogu pere koos (nooremad vennad sellest suurt ei hoolivat ja söövad põlve otsast). Isu on hea, rääkimata maitsest, kui pannil särisevad omavalmistatud verivorstid, sealiha ja hapukapsad. Ei puudu muuseas ka oma keedetud oad ja kopsupirukad ning marineeritud peedid, kurgid, seened ja kõrvits. Erilise delikatessina võib isal olla ka omapüütud soolasiiga või angerjat kõrvale pandud, ema Laivi piparkoogitaigna saladus seisnevat aga peene musta pipra lisamises.
Jaane vanaema Hilja Põllo on Kassari kabelivaht. Enne jõuluõhtu jumalateenistust aitab Jaane tal küünlaid süüdata ja pärast kustutada. Kassari kabel on kunagine Pühalepa kiriku abikirik, mis nüüd kuulub varemetest ülesehitatava Käina kiriku alla. Teenistusi peab Emmaste kirikuõpetaja. 1801. a. märki kandev imekaunis kabel on ainus tegutsev rookatusega kivikirik Eestis. Foto perearhiivist.
Jõuluvana pole kaual ajal mängitud, viimati tegi seda vist Jaane ise ja kinkidega on kuidas kunagi, „kui on head ajad või on välja poodi saadud“ — seda ei ületähtsustata. Jaanele endale pakub siiski suurt rõõmu väikese nippe-näppe kinkimine, mis linnast kaasa toodud.
Pärast tollaegse Riigikaitse Akadeemia lõpetamist 1997. a. läks Jaane kaheks aastaks Rootsi, Göteborgi lapsehoidjaks ja keelt õppima. (Kus muide tutvus ja lävis tihedalt kohalike rootsi-eesti noortega ning tantsis Göteborgi Veskimäe rahvatantsurühma koosseisus 1999. a. Tallinna tantsupeol ja 2000. a. ESTO-l Torontos. Möödunud suvel rändas ta sõpradele külla Lääneranniku Eesti Päevadele Vancouveris.) Rootsis elades koges ta kogu detsembri vältel kestvat jõulumelu ja julbord’i, jõululaua kommet, kus pakutakse muuseas kümnel eri viisil valmistatud heeringat. Pühadeks tuli ta aga alati koju. Uuesti sattus ta Stockholmi, kui vennale möödunud jõuludeks külla sõitis. Eestist olid tal hapukapsad purgiga kaasas, mõtles ka verivorsti kaasavõtmisest, ning oleks pidanudki, kuna vend Reio ei olnud eriti palju ette valmistanud. Mindi siis kahekesi poodi singi järele, kaeti laud ja süüdati küünlad. Sellised erilised pühad jäävadki helgemalt meelde, nagu tookord, kui Kassaris pardipraad kärssama läks.
(llmunud Eesti naisteajakirja ANNE detsembrinumbris, siin mõningate lisadega.)