Perekond Haagensen Lembitu tänava korteris Tallinnas: isa Michael, väike Oskar, Aksel, austraalia eesti peres sirgunud ema Ulvi ja Raul. Foto: Priit Palomets
Ulvi lapsepõlves suutis sõjajärgselt Austraaliasse kogunenud eestlaste grupp oma laste eesti keelt ja meelt veel ühiselt hoida. Kuna seal langevad kokku kooli suvevaheaeg ja jõulud, algas 10 päeva enne pühi laste Sõrve-nimeline suvelaager. Väljuhäälselt eesti jõululaule lauldes meelitas ligi 100-liikmeline lastekoor sinna ka jõuluvana, kes kord veoautoga, kord mootorpaadi või kanuuga kohale sõitis. Loomulikult oli ta saabunud Eestist, kust siis veel?
Omapäraseid rahvustoite pidi võõral maal kõik ise tegema: maal elavad eesti tädid valmistasid tervele kogukonnale verivorste ning Ulvi mäletab, et tema köögis rassinud Memme kingipakid olid alati kummaliselt paberisse mässitud ja kummipaelaga koos – kõigeks polnud lihtsalt aega. Jõulud Eestis on seega palju kergemad, siin proovib pere kõik verivorstid juba eelnevalt ära, et leida see parim.
Inglismaal sündinud Michael kolis perega 4 aastaselt Austraaliasse, kuid briti ja austraalia jõulukombed kattuvad suuresti ja mõlemad pühitsevad jõule 1. püha hommikul. „Jõuluõhtul ollakse hilja üleval, vaadatakse jõulusaateid teles ja üritatakse magama jääda,“ kirjeldab Michael. Eesti ja inglise segaabieludes on muide lihtne: eesti jõulud 24., misjärel sõidetakse teise pere poole 25. hommikul. Nii õppis Michael kalkuni ja mincemeat korvikestele lisaks verivorste, hapukapsaid ja seapraadi hindama. Ometi selliste rammusate, rasvaste põhjamaiste roogade (seda ka briti omade) söömine ei sobi üldsegi 35-kraadisesse kliimasse. „Vähemalt viin on külm,“ lisab Michael. Ulvi mäletab, et temagi perel oli kord pühadelaual külm homaarieine, „aga need polnud (õiged) jõulud“, ning sellest loobuti.
Kohtumine jõuluvanaga päikeselises Austraalia tagaaias. Isa Michael on takuse habeme taga küllaltki äratuntav, aga mitte tollal veel väiksele Akselile. Foto perearhiivist.
Alles Eestisse tulles sai Ulvi aru, kuivõrd olulist rolli mängivad küünlad. Kaugele maale sattunud eestlastel olid need muidugi laual ja aknal, kuid valguse külluse tõttu sageli unustati neid läitmata. Kuna kuuske on seal maal raskem leida, lepiti männiga. Ulvi pere lõikas selle tarvis igal aastal maja ees kasvavalt hiigelmännilt ühe oksa ning tal oli ülihea meel, kui hiljem kuulis, et kihnlaste jõulupuuks on olude sunnil ka mänd.
Kuna Ulvi emale (praegusele Eesti aseaukonsulile Austraalias Vella Pihlakule) oli südamesse jäänud tema vanemate vastuväited, et „ei, see ON ikka jõuluvana... “ ja isa Olavile ei meeldinudki „see pettus“, algas peres omapärane komme — lapsed aitavad jõuluvanal punarüüsse riietuda, ja see kestab tänaseni. Vaatamata sellele hoovab Akseli ja Rauli silmist vaid siirast imestust, kui habemik tuppa astub – isa (või ema) on kehastunud võlujõul jõuluvanaks!
Päkapikkude varajane tulek ja sussikomme olid Ulvile tundmatud enne Eestisse tulekut, ta eeldab et see on vahepeal Skandinaaviamaadest saabunud traditsioon. „Ja tundub, et salmide õppimine on palju tõsisem siin.“ Koolijõmmid on nüüd emale selles osas abiks.
Michael on viimastel aastatel hakanud poistega inglise Christmas pudding’ut valmistama. Tema üks eredaim lapsepõlve mälestus on selle konjakiga läidetud maiuspala saabumine lauale. Puding valmistatakse juba oktoobris ja kombekohaselt peab iga pereliige taignat kolm korda kausis segama. Selle sisse peidetakse münt, mis leidjale õnne toob. Möödunud aastal tekkis peres väike paanika, kui vanatädi poolt poistele hambarahaks kingitud tsaariaegset kuldmünti ei leitud ega leitud. Lõpuks siiski.
Kuigi Tallinna kauplused on kes-teab-kust-pärit jõuluehteid täis, leiab Ulvi, et siin on just mõnusalt vähe kaupa võrreldes Inglismaa ja Austraalia labaste ostutsirkustega. „Raekoja platsi valgete tuledega puu on nii mõnusalt tagasihoidlik,“ leiab ta. Selgub, et piparkoogid maitsevad paremini külmas kliimas, kuid mänd lõhnavat paremini soojas. Soe õhk, cicada sitikate hüüd ja see, et sa õrnalt higistad, kui natuke pingutad, kuuluvad Ulvi jaoks jõulude juurde ning siiamaani on seda kõige õigemat jõulutunnet raske kogeda, kui ei ole kuum.
Ilmunud ajakirja ANNE detsembrinumbris. Eelnevad osad: 2. dets. Nõmme – Pärnu, 9. dets. Kassari, Hiiumaal.
