Kogu tuba oli kollast täis. Päikesekullas sädelev vaher ja tema pärnasõbrad murdsid laupäeva hommikul minu valdavalt tumepunasesse tuppa ja asusid mänglema teleekraanil, peeglis ja minus. Kaks suurt plastraamis pakett-akent (euroremondi kroon) muutusid seepeale Taadi värvitud oranzhideks puuliistudeks. Oli kitti ja kahe klaasi vahelisi tuttavaid sitikaohvreid. See oli Kotkajärve, Kanadas.


Õigel ajal õiges kohas oli ka eelneval õhtul ette pööratud päeviku uus nädalapilt, Tom Thomsoni maal „Byng Inlet, Georgian Bay“. („The Group of Seven — A Book of Days“ oli mu vanemate saadetud kink möödunud jõuludeks ja seda annan uhkusega külalistele lapata, kui jutt läheb Kanada peale.) Pintslitõmmetes on männiokkaid kaljulohulompides ja kaselehti tumedal veel.

Tõsi küll, mul on vaegus. Suur igatsus mullas tuhnimise, kivide veeretamise, vesivillide ja suitsuste riiete järgi. Võimalus minna maale esmakordselt elus kartuleid võtma nurjus, kuna olin sattunud inetusse tsüklisse, töötsiklile, mis veab vaid kõnni- ja trammiteid pidi (jubedamal juhul kihutama ainiti interneti kiirteel).

Avasin hooga juba katkise sulgur-mehhanismiga akna, et pildi juurde kuuluvat õhku ahmida. Hästi tuuline oli: puud sahisesid, pildusid ja ninna jõudis SUITSU! Liivalaia tänav ja Keldrimäe veer said sõjajärgselt kivi- ja paneelmaju täis ehitatud, kuid läheduses hingitsevad puumaja pärlikesed ei jäta külma saabudes endast märku andmata.

See lisas ärevust; ka seetõttu, et aken ei nõustunud enam sulguma ja just selleks ööks prognoositi temperatuuri n-ö nullimist. Nii sai esimeseks päevakorrapunktiks akna kleeplindi hankimine. Sellele lisandus veel kasulik õuetermomeeter Tartu maanteel asuvast pruunist tellistest majakesest, kus on asunud rauakauplus aastast 1911 (võrratult kulunud kahhelkivi-põrand!). Ihkasin sellist klassikalist piklikku õhu o-meetrit, mida panna kruvikestega puidust aknaraami külge... aga kui puudub puit, peab leppima uue aja iminapa (suction cup) või kleepsuga.

Uus aeg sunnib ka kilekottidega plastist jäätmeid ümbertöötluse kastideni tassima (Kanada blue box'i kasvandikul ei ole muud väljapääsu). Aga kuna lähimad kastid asuvad Keskturu vastas, siis on uuele õnneks kohe vastu pakkuda vana (–moeline, ehe!)

Suurim sagimine oli kartuli, sibula ja isegi paprika müügikaubikute taga, kust suurte kotitäitega õnnelikult talve poole asuti. Varikatuste all laiusid arbuusimäed ja punnis põskedega vene poiss krõmpsutas tünnist pakutud soolakurgijuppi, noogutades heakskiitvalt. Minu esimese kiusatusena tulid vastu tervistkinkivad ploomid, mille venelannast müüja tundis hästi eesti arvusid, siis uhked lehtpeterselli ja tilli puhmad, milleta ei tohiks iial turult lahkuda — nii palju ma juba tean. Pohlade kõrvale olid oma koha sisse võtnud jõhvikad, oranzhid astelpaju- ja peaaegu mustad arooniamarjad, tutvusin kollakate hobuheinikute („Praepannile ja kõik!“ hõikas vurrudega müüja) ja teiste purkipandud kaunitaridega.


Minu nõrkuseks on osutunud sellest kirjust ja vahel võõrastavast virrvarrist rahusaarena (ja tihti kuduvana) ilmuv armas eesti vanaproua, seekord küsides „Aga ilusat kõrvitsatükki ei soovi?“ „Ma kahjuks ei oska sellega midagi teha,“ vastasin alandlikult. „Oo, aga seda võib väga kergelt näiteks mannaga segada. Se’st saab mõnusa puderi.“

Järgmisel, pühapäeva hommikul (kui taevast langesid esimesed lumeräitsakad) oleksin äärepealt ostnud kollase meloni kõrvitsa pähe... Tänu taevale on sildid: sibul — Läti, kartul — Poola, arbuus — Volgograd (väga magus!), jõhvikas — Eesti, makaronid — Peterburg. Asi selles, et sattusin nagu nõiduse väel samal pealelõunal kõrvitsasupi retsepti peale, mis nõudis päev varem ostetule lisa. „Tallinnast 12 km Viljandi poole“ sirgunud viljamürakas sai kaalu peale upitatud ja tegi pea kastrulis tutvust Jüri läheduses kasvanud pehmema põnniga. (NB! Teadmine, et sügisastrid on õitsenud Sauel või rõigas kistud Lagedi mullast, annab nende nautimisele oluliselt juurde. Tasub pärida.) Ei viljad ega ka Kanadast Eestisse elama asunud (või siin ajutiselt õppivad) ja lõikustänupüha õhtusöögiks kogunenud sõbrad ei paistnud särtsakamate vürtside lisa pelgavat. Kõrvitsakoogi asemel oli küll tema supp ja kalkuni asemel sink, kuid pisipuudusi korvas teadmine, et oleme enamus Kanadas elavatega ühel lainel ja sama tänulikud külluse eest, mida meil on õnn nautida.

Ning meil oli lillkapsas ja spargelkapsas (e. brokoli) juustukastmes nagu ühes New Brunswicki peres tehakse ja tuttav mahlane porgandikook à la Mustamäe. Meelelahutuseks oli 5 rüblikut (paigalpüsimatut lasteaiaealist) ja 2 titabeebit ning ei puudunud ka nukuteater, kuna kõva kõrvits ja terav nuga tegid peoõhtuks minu nimetissõrmest võimsa marlikuues lumememme. Aga harjutus teeb meistriks ehk nagu Järva-Jaanis öeldakse: julge põld õitseb alati.

Eestlased Eestis

TRENDING