Jõulude ajal oli mul suur rõõm hooldada Annit, kuniks ta perenaine Torontos käis. Niimoodi oli tähelepanelik ja sõbralik kiisu mulle seltsiks kui tõlkisin, lamades kas kõrval aknalaual või ekraani taga. Sülearvutit nimetatakse kõnekeeles ka läpakaks (sõnast laptop), ning pilt tema ekraanil reedab, et antud hetkel olid tõlketekstist huvitavamad Cyril Helnweini fotod. Paremas servas paistab isa saadetud Eesti Elu jõulunumber. Jõudu tööle! Foto: Riina Kindlam
Tegelikult on interneti ehk võrgu püsiühendusega arvuti taga istumine äärmiselt laetud seis. Ühest küljest on see vajalik tööriist, raamatukogusid, entsüklopeediaid ja lugematuid ajusid koondav kiirtee, ning samas on ta tulvil mahlaseid kiusatusi, millesse mattuda. Ma ei peagi siinjuures silmas ihu imelikuks kiskuvaid piltidejadasid; minu jaoks on kõige tavalisemad ajalehtede võrguväljaanded justkui maasikavälud, kuhu võib tundide viisi pugima jääda. Sest asi on põgenemises: mujale, ära! – New York (Times)i, uudistama Christo ja Jeanne-Claude'i lehvivat oranzhi kunsti Central pargis või imelisi SoHo korterite sisekujunduslikke ümbersünde; Toronto (eesti.ca)sse, lasteaia juubelile ja Kotkajärvele lumelaagritesse. Eesti Päevalehe ja Postimehe kaudu saab teha väiksemaid ja tihedamaid ringe siinpoolsuses – käia korra kiiresti Haapsalu lahel uisuretkel, jalutada piki ohustatud mõisaalleesid või kuulda, mida Jaak Mae tegelikult suusavõistluste ühisstartidest arvab. Olen hetkel tänulik, et Stockholmi Eesti Päevalehel võrguvarianti ei ole, USA Vaba Eesti Sõna saab võrgus ikka aegajalt piilutud, lootuses kedagi tuttavat näha.
Aga kõige suurem kiusatus on laupäevase Globe and Mail’i STYLE osa, tema andekad naisajakirjanikud, kes toovad minu kaugesse kööki säravaid kilde teistest (ometi tuttavatest) maailmadest: koorekastmeid, nikerdatud toolijalgu, veinibuketti roosal huuleläikel ja sugupoolte vahelist psühholoogiat. Kuidas saab südamest naerda, viimati Camilla Parker Bowlesi stiili kirjeldusest. Neist ma ei loobu. See on ju kõigest laupäev, nostalgia ilming... ja ühtlasi vaid mäehari. Tarkust ja inspiratsiooni, nagu ka nõmedusi, leidub võrgus lademetena.
Eeskujulik päev (ja neid on pinge kasvades, s.t. tähtaja lähenedes üha rohkem), algab nagu praegu, et avatud on ainult tõlketekst ehk tööaken ja 2 võrguakent: seletussõnaraamat (www.dictionary.com) ja sünonüümi sõnastik (www.thesaurus.com) vaheldumisi ning otsingumootor (www.google.ca), et kontrollida, kas teatud sõnad või mõisted üldse olemas on ning kuidas neid kasutatakse. Näiteks millised on gnostitsismi usuvoolude esindajate manilaste, uiguuride ja kataride nimed inglise keeles... (NB: otsingumootorisse ei tohi tippida endiste peigmeeste ega tuttavate nimesid.) Kuigi tõlgin eesti keelest inglise keelde, on n-ö vastuvoolu ülekontrollimiseks kasulik ka arvutisse CD ROM-ilt ehk laserkettalt salvestatud TEA Inglise-Eesti sõnaraamat.
Ja sellega peaks mu maailm hetkel piirduma. Okei, okei, käisin küll reede õhtul Toronto eesti naistega ööklubis tantsimas, laupäeva õhtul küpsetasime sõbraga maiustusi ja pühapäeval oli kohustuslik maailmakarika suusavõistluse otseülekanne, seekord Lahtist, aga ega siis töövedur seepärast seiskunud ja pealegi, kohe ilmus kurvi tagant tramm nimega Argipäev.
Siis on isegi e-posti nuusutamine ohtlik, kuna kipud kohe kirjadele vastama või mõtted lihtsalt lendavad linnuparvena pärnalatva. Varem kuulasin koridori veetud makilt Klassikaraadiot (106,6 MHz), aga sealgi tahetakse millegipärast uudiseid lugeda ja kellaaega teatada, millest mingil juhul sõltuv ei tohi olla. (Kui diktor teatab, rahustavate palade vahele, et kohe saabub kesköö, siis oledki silmapilkselt veendunud, et uni on vastupandamatu.) Arvuti nurgas oleva kella olen musta kleeplindiga ära katnud. Kilplaslik, jah. Kui mobiil peaks helisema, siis selle ekraanilt kohe välksab vastu ka kellaaeg, aga eks see ole ikka rohkem mäng, et proovida end joones hoida.
Kusjuures Toronto lemmiku, rämeda raadiojaama Edge 102 või CBC kuulamisest interneti kaudu ei tohi neil hetkeil mõeldagi, see on puhtal kujul vesiliiva kargamine. See nõiub ju torontolaseks, kes raadiot nautides rohekas Chevy Cavalieris 401-te tallab. Autot juhtides on tõlkimine raskendatud.
Aga nüüd on reaalsest hommikust saanud ehtne pealelõuna, pealegi naistepäeva. Eesti ostingumootori neti.ee peatsis välkus hommikul üleskutse: NAINE! ANNA KÄSI!, mille kõrval kaks joonismeest vägikaigast edasi-tagasi vedasid. Kliksates hiirega peatsile (kliksasin jah, oli ju alles varajane hommikutund), avanes Sotsiaaldemokraatliku Erakonna lehekülg ja järgmine tekst: Mehekätt on Eesti juba küllalt tunda saanud. Kuid selleks, et riik oleks rahvale kodu, vajab ta ka naisekätt! Rohkem naisi poliitikasse – ainult nii oleme tugevad ja tublid, ainult nii muudame elu õiglasemaks. Naine! Ulata Eestile käsi! Astu Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja su süda on õigel teel. Järgnes liikme avaldus, lahtrid isikuandmete ja kontaktandmete täitmiseks.
Juba kiskus käsi koos hiirega Jaan Kaplinski näolapi poole, et näha, mida temal sellele lisada on... EI, EI, TÖÖLE! Pimesi tööle ja uskuma, et täieliku pühendumise korral on kõik võimalik, ka minu elu viimase raamatutõlke tähtajaline lõpetamine. Kellata, suletud akna taga, toore jõu tulemusena.
Oh sa poiss, kõht on tühi.
