Väikesena, kui läksime perega tädi Valvele külla, läksin mina tegelikult hoopis külla tema vanale, tüsedale kassile. Viisin talle kingitusi, vist joonistasin jõulukaartegi, aga õhtu lõpuks oli ta mind ikka küünistanud ja sisistanud mu peale. Arvan, et see võis olla minu jaoks esimene kord elus kogeda tõelist hülgamisvalu. Õppisin, et mõningaid väärastunud iseloomusid ei ole võimalik muuta, või oli Midnight tigeda ja tülpinuna sündinud?

Mul endal pole kunagi karvaseid koduloomi olnud, korterimajas, kus elasime, ei lubatud neid, ja niisiis olin ka suures vaimustuses oma vanavanemate naabrite kiisudest, kes olid enamjaolt minu suured sõbrad, olgugi et vaid pühapäeviti. Minu alaks jäid akvaariumid ja viirpapagoid, nii et ei teesklegi kasside hingeelu ja psühhoprobleemide mõistmist. Kuid vägagi õpetlikeks said ühed minu hiljutised kogemused kassihoidjana.

Loomadega olen ma alati rääkinud. Tervitan teepervel hüppavat varest, köögiakende tagant mööda jalutavaid tuvisid ja muidugimõista kõnetan ka kasse, kuid ma ei unusta hetkekski, kellega tegelikult vestlen. See ei ole üleolev suhtumine, vaid vastastikune lugupidamine. Üldjuhul.

Siis nõustusin hoidma ühe sõbranna kahte kassi, kuniks tema oli välismaal. Olin varemgi tema tollal veel üksiklapsest kassile seltsiks olnud, nii et mind ei üllatunud, kui mänguasjade, lemmikteki ja liivakastiga koos saabusid minu juurde ka tohutud toiduvarud, kaasa arvatud sõbranna poolt keedetud kala ja hautatud kana. Pikas kirjas oli üksipulgi ära toodud toitude eelisjärjestus ning soovitus, et keedetud kana ja kala võiksin neile peost sööta. Et võibolla muidu ei võta. Saatsin ta noogutuse ja naeratusega teele, teades raudselt, et mina kasse peost söötma ei hakka. Uhkus ja mõistus olid lihtsalt selle vastu. Varsti pitsitas nälg ja kiisud nohistasid oma kausside kohal.

Aegajalt saatis kassiema Kesk-Euroopast SMSe (tekstisõnumeid mobiiltelefoniga), küsides, kas poistega on kõik korras? Tunnistan ausalt, et ei viitsinud neile sõnumitele vastata, aga viisakusest pidin. Muidu oli lõbus. Eks ikka teistmoodi, kui külalised majas. Nooremat ja leplikumat nurru võis lõõtsutamiseni lendava nööbi järgi jooksutada, teine vend oli pigem mossitaja. Kuid tema tõeline loomus ei puhkenud õitsele enne, kuni saabus õnnis unehetk.

Asi selles, et üks kiisu heitis rahulikult minu kõrvale magama, aga teine hakkas tule kustudes näuguma. Ja järele ei jätnud. Tema ilmselt ei tahtnud, et me magama läheksime, või ei istunud talle, et sõber allus minu soovile uinuda ja tema jäi seega seltsilisest ilma? Aga mida teha ühetoalises korteris? Karjuda, anda laks, suhtuda mõistvalt ja seletada karvasele olendile, miks tasub vait olla?! Nurr nõudis tähelepanu nagu viimane jonnipunn ja tule kustudes hakkas jälle pihta.

Selgus, et minul on elevandikannatus, sest järgmisel ööl oli tanderandi tunnistajaks juba minu elukaaslane, kelle närvid murdusid kella kahe paiku. Võin öelda, et nii vihasena olen teda õnneks harva näinud ja veel, et kõik normaalsemad Tallinna taksod on reedel öösel kella poole kolme paiku kuskil sõidus. Ja niisiis jalgsi Pelgulinna – kiisu ajas meid kodunt välja, külma öhe!

Järgnesid omaniku seletused ja lohutused SMSi teel, et „jah, ta teeb nii, aga ega see kaua ei kesta“. Tema oma suure korteri teises otsas seda lihtsalt ei kuulvat. Asi pidi ka olema selles, et kassid igatsevad teda; olevat sama teinud, kui ta ema (minu kaastunne!) neid hoidnud oli. Kiisudemamps on muideks täiesti normaalne inimene: kõrgharidusega, hea huumorimeelega, realistlik, meeldiv, parimates aastates naine, kelle jaoks kiisud on pere eest ja kes töötab kodus.

Kuuldavasti nimetatakse seda ahviarmastuseks, kui armastuse ja hellitamisega liiale minnakse, nii et see mõjub pärssivalt ja nupsukest ei anna enam teiste sekka viia. Öeldakse, et kassi ei saa kasvatada, aga ilmselt saab temast paraja jõmmi kujundada küll, kes omanikku vastutasuks tantsitab.

Nüüd ei tooda poisse enam minu poole, vaid mind on aegajalt nende juurde palutud, kui ema on kasvõi üheks päevaks eemal. Panen neile värsket purginiisket toitu (nad ju krõbuskeid ei taha), kaalun nende hautatud-keedetud pala panemist enda leivale ja me suhtleme. Kinnitan, et „ta tuleb varsti tagasi” ja ajan neid kirgi küttes mööda korterit taga. See ei ole kättemaks.

Fred Jüssi on kirjutanud: „Loodusel on ükspuha, mis inimene arvab või tunneb, loodus ei loo inimese tarvis, temal on omad, sisemised seadused.” Näiteks – kui Miisu haarab ohjad, sõidab tõld kraavi. Ise ta põgeneb sündmuskohalt ja jätab kõik mured sinu kanda.

Märkmed: