Küll on hea, et kõik saartelt ja maalt ära ei tule, muidu poleks eesti lastel, kus suvel olla: kutsikatega mängida ja nendelt puuke korjata, sõstraid ja tikreid põõsalt haarata, kaevult käia vett võtmas ja lähimas suplusaugus karastust nautimas. Pildil olevad ühepere nõbude lapsed (ehk õdede lapselapsed) on õnnega koos, kuna neil on, kus vabalt mütata ja mitme omapere kodukoha vahel jalgrattaga pumbata.

Kui ma olin väike, joonistasin kord isa-ema pulma-aastapäevaks pildi, idüllilise eluskeemi, nagu tundsin, et see kuidagimoodi kuskil olla võiks. See oli väljamõeldud maakaart, kuhu märgitud kõik minu saare perepoole ehk nelja tädi pere ja ka meie endi pere talukohad, eraldatud vaid mõne kergesti läbitava kasesalu või põlluga. Kahtlemata olid kaasatud ka teise perepoole asukohtade ristimärgid. Kaardi raadius ei saanud olla rohkem kui mõni kilomeeter, nii et naabrikoera ulg ikka ööpimeduses kõrvu jõuaks.

Möödunud nädalavahetusel veendusin, et selliseid kohti ja perepaikade lähedalt märgitud ristikesi on isegi veel olemas, tänu sellele, et mõned on paigale püsima jäänud.

Räägi külas, Jaagul, kus vanavanaema Linda mäletatavasti pidevalt verandal kiiktoolis istunud ja aina kudunud, on nüüd peremeheks üks tema lapselaps — ainus, kes Saaremaale elama jäi ja Kaarma kooliõpetajast naise võttis. Paari kilomeetri kaugusel, Koikla küla Vainu talus, oma sünnikodus, elab nüüd üksi ühe lehma, koera ja kassidega tema ema Pilvi, kelle 85-aastane ämm saab samamoodi üksi hakkama Laatsil, üle tee. Neljandas kodukantsis, paari põllutagusel Kaasikul tärkab elu hiliskevadel, kui mandrile läinud õde Helgi oma mehega suveks koju jõuab. Ja siis järgnevad kaks kirevat, sädistavat noorpõlve — kes mägiratastega täidetud mikrobussiga pikemaks puhkuseks; kes oma lapsed pühapäeva videvikus sinnapaika, vanavanemate hoolde jätavad ja ise peavad kella 22-sele praamile ja järgmisel hommikul linna tööle jõudma.

Nende laste mängutander on nelja talu, Tika augu (endise kruusakarjääri, nüüdse ujumiskoha) ja külapoe vahel. Kui tuleb meresoolavee isu, minnakse põhjarannikule, Triigi lahe vette Mujastel, ostes tee pealt värsket leiba Karja pagariärist, kus vanast mõisaidast on tehtud nüüdisnõuetele vastav edukas tööstushoone. Kaks Tallinna koolipreilit ja habras Tartu vennas ei paista siin naljalt miskipeale teist (vingus) nägu tegevat.

Pühapäeval ostsimegi Karjast ahjusooja, paberisse keeratud Külaleiva, mida näppisime jäätiseampsude vahele. (Karja Pagariäri kõige suurema kiudainesisaldusega leib, naturaalse juuretisega, idandatud ning purustatud rukkiteri sisaldav tume rukkitäisterajahust vormileib.) Külastasime Karja kalmistut, mille väravast paistavad lehvitavad Angla tuulikud ja seal puhkavat seitset Kuldsepa—Nau suguvõsa liiget. Kalmistu ühes nurgas on imeline sirelimets, mille varjus ridamisi vanu märkimata haudu. Puhkepaigale viitab vaid paksu helerohelise samblaga kaetud sujuvalt looklev hauakääpamaastik.

Aga enne seda, laupäeval, peeti maha uhkeid traditsioone järgiv pere spordipäev, mille korraldamine liigub iga aasta talust tallu. Tänavustel Kaasiku mängudel osales 21 inimest nelja talu võistkonda jagatuna, kes pingutasid olümpiarõngastega rändauhinna nimel. Pisike 4-kuune Kärt jälgis võistlusi 3-nädalase koerakutsika seltsis murul ja 85-aastane „Koikla vanaema“ Aino osales nii teatevõistlusel, korvpallivabaviskes kui noolemängus! Õnneks sain alles hiljem teada, kui palju tõsiseid sportlasi on tollest perest sirgunud: ühte oksapidi omaaegse TSIKi (Tallinna Spordi-internaatkooli) lõpetanud kümnevõistleja, kettaheitja ja nais kõrgushüppaja ja teisest võsust päevakangelasteks saanud pikamaa jooksjatest, suustajatest õde-vend. Ka naabri Juta, siresäärne 60-netes naine, kelle saare murrakut lust kuulata, sai minust kõvasti enam korvitabamusi...

Õhtul grilliti lõkkel liha ja söödi kohupiima ning rabarberi ja sõstratega kaunistatud maiustusi, mis iga saabunud pere puhul järjekordse panniga läve ületas. 100 aasta vanuses aidas ootas ööd tekikott ja telgis kanada matkatarvete lipulaeva, Mountain Equipment Co-opi pitseriga magamiskott. Hommikuti äratas öökulli nukker huige aia tagant algavast metsatukast, mis tänavuse kuivuse tõttu seentest lage.

Ühe lapse tõime sealt täiesti olemasolevalt, kaardistatavalt maakeralapilt minema, üle vee ja linnakoju Sauele, kust pere alustab sõitu Poolasse. Aga mis on Poola, maale edasijäänud omaealiste sugulaste, Tika augu, vanaema kreemiga täidetud tuuletaskute ja tema käheda naeruhääle kõrval? Järgi on selleks kõigest jäänud vaid üks kuu. „Ja seda suve ei tule enam, ei tule enam seda suve.“ — Viivi Luik.

Märkmed: