Kütteperiod vältab eesti kivi(paneel)majades, nagu see, milles mina elan, oktoobrist aprillini. Minu pikk, looklev, 8-korruseline korter-elamu ehitati 1980-ndatel. Keskkütte soojust saab ise reguleerida vaid akende avades, plekk-radiaatorid (2 kõrvuti plaati) huugavad talve läbi aknalauade all.
Olen linnapliks ja midagi läks viltu aedtilliga „Mammoth“ (Eesti sordiseeme), mida külvasin kolme nädala eest. Köögiakna poole veavad vennad on seni liig kidurad, et unistada supi peale sattumisest. Aga unistama peab.
Vannituba/WC on aastaringselt hubaselt soe tänu soojavee püstikule (püstine toru), mis vahepeal teeb pikenduseks paar kavalat võnget (küttesiug ehk lihtsalt uss). Nii on tal enam soojust hoovavat pinda ja lisaks saab ta peal pesu kuivama riputada.
Tavaliselt keeratakse (tehis)soojakraanil tuurid maha, kui on saabunud märkimisväärsem soojalaine. Seejärel läheb ilm loomulikult viluks. (Et inimesed ülemeelikuks ei läheks, unustades iseenda ja oma õrnemad kehaosad.) Memmed on ju rääkinud, et sügisel võib käia pikalt palja peaga, aga kevadel vaata et sa liiga vara nuppu ei paljasta. Raske on muutuste suhtes ükskõikseks jääda, vaatamata kevadväsimusele.
Kevadväsimus on selline asi, mida olen kuulnud kurtmas vaid siinseid eestlasi. Ma ei saa sellest hästi aru, kogu talv ju magatud ja pimedas ringi uimerdatud! Võibolla on mõnel raske uimasusest virguda, mina ise aga imestan, kuivõrd õhtuloojangu tasavägine hilinemine kiskus ammu uuele lainele. See on tore pete: tunned, et suudad iga päevaga aina rohkem. Pete seetõttu, et asi ei ole sinus, vaid olustikus, mõjus.
Täna, 3. lehekuu päeval, tõusis päike kell 5.16 ja siiani äratab valgus mind kuue ringis. Miks ka mitte? Kardinaid pole kunagi ette tõmmanud, selline kapseldumine (tuttav keldris elamisest) ei lähe enam korda. Äkki jääd veel miskist olulisest ilma.
Linnud on ammu meeletult valjud, kuid need, kes pesa lehevarju peita ihkavad, peavad olema kannatlikud – puud on veel talviselt raagus. Jõuline kastan on ainus, kes tänavapildis oma läikivate, põrnikalike pungadega välja paistab. Ühe roostevärvi puumaja taustal märkasin ka õblukese paju helekollaseid tibupilvi. Rohul on küll õrna jumet ja kodude läheduses õitsevad isehakkajad kevadlilled. Aga kuna Tallinnas meeletuid peenraid ei ole (à la Ottawa), on linna üldmulje hall. Pärnu Postimees kirjutas ammu, et tänavune külv jääb maisse, kevad on hiline.
Kes õiges kohas üle aia või plankude vahelt hoovidesse suvatseb piiluda, näeb aga sinist – siniliiliate (stsillade) merd ja metsa sattudes lillakamat – sinililli. Ereroheline kiirgab vastu ajakirjade ANNE ja EESTI NAINE maikuunumbri kaantelt, äbarikelt tillivõrsetelt potis ja Piccini valgeveini etiketilt, mille pudelist joob nüüd valge krüsanteem.
Lille kinkisid töökaaslased, noodsamused, kes kiitsid heaks ideed pidada mu sünnipäeva elus esmakordselt õues. Nüüd, tagantjärgi, kui maha on peetud mu elu sädelevaim sünnipäev (siniste stsillade keskel, raagus kirsside ja õunapuude all ning korralikult suitsuga immutet riietes), on mul piinilik, et olen olnud nii lootusetult igav ja 29. aprillil kringlit ainult toas söönud. Ei tohi võidelda loodusega ega eirata ta hüüet; on aeg minna üle oma isiklikule kütterezhiimile. Siis kappavad kannul ka kohe kummalised kevadunenäod.
Ise olen ulmsi käinud hiljuti jüripäeva paraadil Toronto Eesti Majas, jalutanud vana semuga Rhode Islandi rannaliival ja teine, Toronto eestlasest sõber (arst) lõikas unenäos mu sõrmede vahele kasvanud pruunikas-oranzhi seene ära! (ÄÄ!) Külaliste meelelahutuseks kirjeldasin viimast koshmaari (õudukat) ka lõkkeringis. Sõber vastu: „See oli ilmselt suur sõrmik, hea söögiseen.“ Kasvuteemalisi unenägusid ei maksa peljata.
