Vene õigeusu kirikaed mu akna all on nagu oaas mis summutab linnamüra. Enne roheluse puhkemist on mõnda aega veel näha Olümpia hotelli ja Jumalaema Sündimise ehk Kaasani kirikut, mis on vanim säilinud puidust sakraalhoone Tallinnas. 1721. a. valminud kirikut on hiljuti hoolikalt ja originaalitruult renoveeritud. Foto: Riina Kindlam
kuna plekist aknaäärtelt põrkub vihm ilusasti (ja valjult) akendele. Tallinna õhus on ikka tahma omajagu, mis rõhutab piisajälgi ja immitseb peene musta pulbrina sisemistele aknalaudadele. Pikalt kohal olev päike (tõusis täna 6.07 ja loojub 20.36 ehk 14,5 tunni jagu) on nüüd suureks abimeheks, näitamaks kenasti tolmu kummutil ja piki koridoripõrandat, rääkimata akendele joonistatust. On ju vaja pikendada väljavaadet, kuniks seda veel on; märkasin nimelt, et minu akna taga kõrgub peatselt roheline sein, millega siiamaani arvestama pole pidanud.
Saabudes Tallinnasse, lehvitas aknatagune hobukastan oma viimse lehekämblaga ja tean kindlalt, et üks Kaasani kirikuaia puudest on ka vaher, kuna tal oli küljes veel paar äratuntavat kollast lehte. Kui kogu seltskond rohetama hakkab, ei näegi ma enam 28-korruselist Olümpia hotelli, mis kõrgub teisel pool teed, minu ja väikese puust õigeusu kiriku kohal. Ei ole siiamaani raatsinud kardinaid ette tõmmata ja tänu puudele võin tõenäoliselt nii jätkata, võtku päike nii kõrget kaart kui ihkab!
Tegelikult läheb ta 19. skp. korraks kuu taha peitu, kui saabub päikesevarjutus. Seinakalender teatab, et see toimub kl. 16.35, aga internet lisab, et sündmus on nähtav vaid lõunapoolkeral! Igal juhul ei murra see meelt — nagu kirjutab noor pärjatud luuletaja Kristiina Ehin oma verivärskes kogus Luigeluulinn: “Kevad tuli üle meie suleliste turjade ja meie südamed süttisid põlema nagu kevadkoristuslõkked.”
Selliseid oli eile Tallinn-Tartu maantee ääres näha. Emajõe-äärsete Vabaduse puiestee raagus latvades hakkas silma suuremat sorti künnivareste kogunemine, kel päevakorral ilmselt pesandus. Kreutzwaldi ja Hurda nurgal oli juba nähtud (minu jaoks Tartuga seonduvat) habemes hakki ehk väiksemat vareslast pesamaterjaliga (inglise keeles (Eurasian) Jackdaw). Tema “hakk-hakk” hüüe meenutab Toronto musta/lillaläikelise sugulase (Common) Grackle’i häälitsemist. Olen neid alati pidanud linnuriigi räppariteks ehk räpp muusika viljelejateks.
Kella poole üheksa paiku õhtul jalutasime laulupeo ettelaulmise proovilt bussijaama poole. (Saime sisse! St. üliõpilaskorporatsioonide Filiae Patriae ja Amicitia Tartu-Tallinna ühendkoor.) Õhk oli magus ja rahulik. Kalevi tänav lõhnas tolmu ja puitmajade järgi, mille väikesed õhuaknad olid valla. Tallinnas tehti parasjagu uue Viru keskuse (end. Viru väljak) uksed ametlikult lahti. Tänasest saavad linnakodanikud kaeda sealset 100 poodi ja tuhat muud imet. Paarikümne meetri kaugusel algasid samal ajal ka Stockmanni kaubamaja igakevadised “Hullud päevad” ehk 4 päeva 13-tunnilist kaubakammimist. Ning ülemöödunud nädalal avas lennujaama külje all oma uksed suur ja uhke Ülemiste kaubanduskeskus, pakkudes “Head tuju kauba peale”, kuid ka liiklusummikuid.
Minu akna taguse kiriku akendel on hetkel luugid ees. Ilmade soojenedes ei hoova tema korstendest varsti enam suitsu, mis minu tuppagi tee leiab, kuid kogudus suureneb kirikuaias pesitseva fauna võrra. Ei rulltreppe, põrandasoojendust ega automaatuksi. Ei õhupallidega kaunistatud “hullusid päevi”. Ei pinkegi; ainult rahu.
