Need pärnalehed ei läigi hiljutisest vihmasagarast. Ometi kõnniteed Tallinna pärnade all on justkui märjad ja kleepuvad ning lehisvõlvi all käies võib aegajalt tunda õrna piisa langemist katmata ihule. Milles asi? Foto: Riina Kindlam
Lõuna-Eestis nimetatakse noort puud ka lõhmuseks, Põhja-Eestis niinepuuks (tema koorealusest pikakiulisest niinest on valmistatud viiskusid, karpe, matte, kotte ja köit). Rahvasuus ka pähnaks nimetatud puid on mitu rivi kahel pool Teatri väljakut, välisministeeriumi ja Estonia teatri vahel, kuhu tol päeval oleksin peaaegu kinni kleepunud ja jäänud.
Pärnad olid tegelikult mu tähelepanu püüdnud juba eelmisel õhtupoolikul. Olime Kehtna külje all, Pitva mõisapargis ja liikusime sihikindlalt ööbikulaulu suunas, kui märkasin, et üks puu laksutas ja teine sumises. Sumises ja lõhnas. See oli õitsev pärn ehk mesilaste meeletu tööpõld ja loojangueelses päiksekullas justkui mee kehastus.
„Kas pärnad lausa tilguvad õiemahlast?“ oli minu esimene küsimus linnapärnade olukorra hindamisel. Või higistavad kuumusest? Miks nende lehed läigivad märjalt ja miks ma suisa tunnen tillukesi piiskasid ihule langemas, kui nende all kõnnin? Ja nii igal pool linnas, sest pärnaalleesid on kindlasti samapalju või rohkem kui kastanitega ääristatud teid. Mõlemad puud on linna mürgiste gaaside ja tahma suhtes väga vastupidavad ning taluvad hästi põuda ja külma. Georg Otsa tänavas, olles peaaegu Draamateatrini jõudnud märkasin, et mu roosade papude kleepuvad tallad olid kaasa haaranud muudki taimset: hulgaliselt kõrrekesi ja seemnekaunasid. Täielik kärbsepaberil kõndimise tunne.
Kui hiljem üritasin neid lakitud lehepindasid asitõendina fotole jäädvustada, ei näinud ikka veel midagi kahtlast. Mingid tegelased ronisid ringi küll. „Küllap nad limpsivad niisama pärnamahla,“ arvasin ma.
Suur oli minu üllatus, kui selgus, et honeydew ei ole vaid meloniliik ja neste ei ole ainult Eestis levinud bensiinijaamade võrk, vaid sellesama lakkaine nimetus, mida sirtsutavad lehetäid! Jalakäijatele on see tülikas ja kummaline, puule endale koormav ja kahjulik, kui nesteglasuuriga kaetud lehtedele hakkab soojusega tekkima hallituskiht, aga sipelgatele on see tõepoolest neste, nektar, eliksiir — jumalate jook.
Rändasin ajas tagasi spontaansesse looduslootundi Toronto aia suurte kaskede varjus oma kadunud Taadiga: „Need on lehetäid ehk sipelgate kariloomad. Sipelgad lüpsavad neid nagu lehmi ja koos elatakse rõõmsat talupojaelu. Kuni saabuvad vastasleeri lepatriinud. Või lausa tuuakse neid punakilplasi kohale, kes hapraid helerohelisi lehetäisid halastamatult ja massiliselt kinni pistavad.“ Eestis on kõige tuntum ja levinum seitsmetäpp-lepatriinu, kokku on siin kirjeldatud 51 lepatriinuliiki (ja interneti eratelefonide otsingust leitud 3 Triinu Leppa).
Selline meeletu mikro-elu siis lehtede varjus. Just lehe alumise külje välikohvikus imevad väikesed, aga aplad lehetäid tunduvalt rohkem taimemahla, kui elutegevuseks vaja läheb (kuumaga on lisahirm aurumise tõttu läbi kuivada). Siirupine ülejääk ei ole ainult seedimata taimemahl, „vaid keerulise koostisega putuka enda eritiste ja taimemahla segu, milles on leitud mitmesuguseid süsivesikuid, hormoone ning kuni 23 aminohapet“. (Külli Hiiesaar, „Lehetäide elust. Mõistvalt.“, ajakiri Eesti Loodus, juuli 1997).
Raske on kujutleda, kui palju on lüpsjaid, kui palju kütte ja kui palju sirtsutajaid, kui silmnähtavat siirupit toodetakse nii meeletult. Ei tohi unustada ka hierahiasse kuuluvaid inimsoost pärnaõie kogujaid, kes peavad valkjaskollaste õite avanedes kohe platsis olema. Õisi tuleks mõistagi koguda puudelt, mis autode heitgaasidest võimalikult kaugel sirgunud. Pärnaõietee on tuntud palavikuvastane (higileajav) vahend ja korrastab seedimist; tema aur aitab hingamisteede haiguste puhul.
Huvitav, et nii palju loodusmärke juhtusid kohale jõudma just 13. heinakuul ehk karusepäeval, mida peeti sooja suveperioodi tipuks. Tegu ei olevat karukultusega vaid pigem kesakünniga rukkiussi tõrjeks. Karuse sõna tähistavat kas karvast röövikut (karune, karuse) või siis kesa ehk söötis maad (Lääne-Eesti „karus“, „kargemaa“). Kalendris on see päev ka kirjas kui Maretapäev ehk siis ühtlasi nimepäev kõigile neile, kel nimeks rohked Margareeta tuletised.
Kas kaugeleulatuv kesakünnitraditsioon oligi jõud, mis sikutas marsruuttaksole ja linnast välja? Igal juhul mindi loodusele vastu, mille puhul tema omakorda ei häbene: kohe tekitas vikerkaare, justkui käsu peale, palus ööbikutel laulu üles võtta ja toonekurel mõisamaja korstnale ilmuda, kus ta oma pika punase nokaga valevaid rinnasulgi siluma hakkas. Suure veripunase apelsini loojudes täitusid kõik põllulohud ja metsaääred karge uduga ja pea olimegi taas Balti jaama kõrvalisel nukral asfaltplatsil, kus kannule ei kippunud külakoer ega parmupilv, vaid trollibuss nr. 5.
Kuid „suvi südames“ omab hetkel uut ja värskendatud tähendust. Üks korralik sõõm võib imesid korda saata.
