Kallab. Lõpuks ometi. Väike lohutus seegi. Mujal Eestis oli juba varem looduse janukustutamisega alustatud, aga Harjumaa oli viimane kants. Enam kui poolteist kuud ei olnud paljud paigad korralikku sadu näinud ja siiamaani valitseb paljudes paikades erakordselt suur tuleoht. Jätkuvalt leidub põlengukoldeid Tallinnast ida pool ning paljud puhkajad eiravat metsas tuletegemise keeldu.
Läänemaal Nõva maastikukaitsealal reidi teinud keskkonnainspektorid pidid nädala eest tegema hoiatusi paljudele, kes väitsid, et ei tea kaitsealast ega tuletegemiskeelust tuhkagi, kirjutab Lääne Elu. „Seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest,“ oskas üks Tänavjärve ääres pidutsenud noormees oma kaaslaste rahustamiseks siiski öelda.
Suitsuse ja õnnetusterohke nädala lõppedes avanes Tallinna Aia tänavas selline vaatepilt. Vaatamata vihmale suutis punane kurat levida mööda majadebloki pööninguid ja kargas veel Vana-Viru tänava elumaja katusest sisse. Kahtlustatakse süütamist. Eks iga kesklinna killuke on arendajatele silmateraks. Kas Eestis on inimeste vara saatus kinnisvara arendajate ja elud süüdimatute roolimõrtsukate kätes? Foto: Riina Kindlam
Suits Peterburi tagant
8. augusti õhtul nägin töölt lahkudes silmanurgast kummaliselt suurt erepunast loojuvat päikest. Alles hiljem taipasin, et see ei olnud kohalik päike, vaid see, mida kuumadel, sudustel õhtutel Toronto kohal rippumas näed. Õues tuli vastu kirme, prahipõlengut meenutav vinguhais. Õhk oli suitsust lausa hall. Kõik ootasid õhtuseid uudiseid, kahtlustades plahvatust või hullu infernot. Kui teatati, et suits on meieni jõudnud Venemaalt, ei teadnud kohe, mida arvata elukaaslase ironiseerivast kahtlusest, et varjatakse järjekordset Tshernobõli. Kas naabrid olekski avalikkusele kiiksatanud, kui Soome välisministeerium poleks Moskvale ametlikku järelepärimist esitanud? Päev varem olid ida- ja kagutuuled toonud Karjala aladelt ja Leningradi oblasti metsapõlengutest Helsingisse õhu, mis ületas tavalise suitsusisalduse kümnekordselt ning see jõudis Haapsaluni välja. Ja nii mitmel järgnevalgi päeval; ärkasin kärssava Venemaa hais silmis ja ninas. Minu meelest oli see vaid aja küsimus, mil süütud laanedki hakkaksid tasaselt hääbuma riigis, kus inimelu palju ei maksa ning valitseb laialdane kaos.
Traagiline noortekadu
Mingi piirini olevat loodusõnnetustel ka tasakaalustav toime. Teatud taimed kasvavad just põlendikel, tekitades uusi keskkondi, aga kuidas on inimestega lood? Julmalt öeldakse, et ka siin kehtib looduslik valik. Ja mida võiksid sellest arvata viie noore mehe perekonnad ja sõbrad, kes hiljuti ühe nädala jooksul Eestis autoõnnetuste ohvriteks langesid?
Usun, et kõiki jahmatas uudis, et Euroopa Liidu statistika kohaselt juhivad kõikide rühmade suremuste edetabeleid Eesti, Läti ja Leedu. Et kõige rohkem inimesi sureb südamehaigustesse just Baltikumis ja kui statistiliselt surevad noored inimesed enam õnnetuste tagajärjel, siis seda juhtub kõige sagedamini meil ja naaberriikides.
Justkui võikaks kinnituseks järgnes Eestis selline kohutav nädal: 8. augustil kihutas Kohilas 13-aastane Mihkel, kõrval samavanune Ardo, oma isalt võetud autoga otsa jalgrattaga teepervel sõitnud 12-aastasele Allanile, kes sai surma. 12. augustil hukkus Saaremaal vastu posti sõitnud auto roolis olnud Kristo (29), vigastada sai kaassõitja Silver (25). Kumbki ei olnud turvavööga kinnitatud. 13. augustil hukkus Pärnumaal kolm noormeest: Vändra poolt tulnud Chrysleris sõitnud Raino (24), Siim (22) ja tema vend Tauri (17) surid õnnetuspaigas. Nende sõidukile üle 200kilomeetrise tunnikiirusega otsa kihutanud autos olnud purjus noormees ja neiu viidi haiglasse.
Kuidas tuleks loodusseaduste järgi põhjendada süütute ja süüdlaste haudaminekut? Kas miski jäi ometi kellelegi õpetamata, ütlemata? Südantlõhestav on tõdeda, et selles statistikas suudaks meid ületada vaid Venemaa. Aga meil maksab inimelu midagi! Me ei ole ju Venemaa! Ja samas, kuivõrd põhja langeme ja olematuks jääme, kes me oleme, kui ainsaks mõjuvaks õppetunniks on ligimese traagiline surm?
Mehed kaovad hauda ja naised välismaale – lähevad õppima, tööle, abielluvad ning jäävad. Teistmoodi meeste juurde. Lahkematele, kindlamatele (?) meestele suuremast tiigist. (Eesti naised abielluvad üha rohkem võõrsile, Eesti Päevaleht, 11.08.) Kas ka need kaks leske, mõlemad kolme noore lapse emad, kelle ärimeestest mehed juulikuus autodega manalasse põrutasid?...
Olen alati uskunud eestlaste tulevikku, kuna on näha suurt arengut suhtumises, harituses ja avaramas maailmavaates. Kasvatuses, kaastundes ja südametunnistuses. Usun uue põlve eesti meeste tulevikku, et nad teevad tasa selle, millest vajaka on jäänud, kus puudust on valusalt tuntud ning jäävad oma kodu väärikateks peremeesteks. Ja siis selline nädal, mis paneb kartma, kas neist endist jääb igavesti korvamatult puudu. Vihma kallab, päike ilmub, vihma kallab... Mida ja millesse uskuda?
***
NB: reedel, 18. augustil kutsus peaminister Andrus Ansip kõiki autojuhte üles kinnitama oma sõiduki külge must lint, et leinata liikluses hukkunuid.
“25 hukkunuga juulikuu oli viimaste aastate must rekord. Surmaga lõppenud avariide arv oli kõrgem vaid 1999. ja 1997. aastal, mil ohvreid oli vastavalt 28 ja 30. Politsei on viimase 7 kuuga tabanud 6800 joobes juhti, enam kui 10 000 juhti, kes ületas kiirust rohkem kui 20 km tunnis ning 8000 isikut, kellel polnud sõiduki juhtimise luba.” (EPL, 17.08)
Liikluses on tänavu elu jätnud rekordarv jalakäijaid – “Selle aasta seitsme kuuga on liigeldes hukkunud 31 jalakäijat, mida on möödunud aasta sama ajaga võrreldes 12 hukkunut rohkem. Näiteks Soomes on sama ajaga hukkunud 12 jalakäijat. /.../ Kolm korda suurema elanike arvuga Soomes hukkub liikluses umbes kolm korda vähem inimesi kui Eestis." (EPL, 18.08) http://www.epl.ee/?artikkel=35...
