Eesti Vabariigi 90. aastapäeva varahommikul piduliku lipuheiskamise järgselt. Falgi teel Pika Hermanni varjus on (vas.): torontolane Taimi Marley, kes aastaks Hansapangas tööl; hiidlane Jaane Elmi, kes vahepeal Rootsis elades enda sõnul “väliseestlaseks (ehk rahvuslikult enam meelestatuks) hakkas"; Göteborgist pärit Arno Altoja ja tema abikaasa, tallinlane Kairi Mesipuu, kes hetkel on osa Luxembourgis Euroopa Komisjoni juures töötavast eestlaste perest; nende poeg Joosep ja Sotsiaalministeeriumi nõunik Kristel Sarapuu, väsimatu filmimehe ja Eesti Elu võrgulehekülje haldaja Vaado Sarapuu tütar. Foto: Riina Kindlam
ETV näitab Toompealt otseülekannet, nii et pidupäeva algust saab ka teki alt nautida, kuid kohalolek selles kaunis kollaste seintega hoovis, Riigikogu lävel, kumama hakkava taeva all on midagi erilist. Sõbranna Jaane arvab, et Arnota ei oleks ta igal aastal seda rituaali nõnda ootama ja järgima hakanud. „Aga kuidas sa ikka Kassarist kohale tuled,“ naljatas ta oma kodukandi semudest.
Tänavu oli kohalolevates üliõpilasorganisatsioonide ridades näha päris mitu Torontost pärit noormeest. Möödunud aastal, kui oli 20 kraadi külma ja Kaitsejõudude paraad seetõttu ka ära jäeti, oli Arno ikkagi kell pool kaheksa kohal, Eesti Üliõpilaste Seltsi värvimüts peas. Kohale oli ta tulnud Luxembourgist, kus abikaasaga saab varsti kolm aastat täis Euroopa Komisjoni kirjaliku tõlke peadirektoraadis töötades. Tegelikult keegi meist ei uskunud, et Arno iial Eestist ära koliks, aga nad on Luxembourgis eestlastena, tõlkeülesannetes ja lubavad, et tulevad pea koju tagasi.
Eesti Rahva Muuseum tegi rahvale väljakutse jäädvustada ja kirjeldada, kuidas vabariigi aastapäeva pühitsetakse. Meie jaoks järgneb lipuheiskamisele hommikukohv, kuid katsu sa vanas ja väärikas Euroopa linnas leida kohvik-pagariäri, mis pühapäeva hommikul kell pool üheksa juba avatud… Seda andis otsida. Toomkirikus algas kell 10 pidulik jumalateenistus ja kell 11 kogunesid üliõpilasorganisatsioonid Raekoja platsile rongkäiguks. Tavaliselt on järgmine kindel päevakorrapunkt Kaitsejõudude paraad Vabaduse väljakul, kuid tänavu oli see erakorraliselt Pärnus juba eelneval päeval, sest juba 23.02.1918 kuulutati seal välja Eesti Vabariik.
Me läksime lahku, et õhtul koguneda juba uues koosseisus pidulikuks õhtusöögiks, seekord Maimu Nõmmiku pool ja kaasa elada pidulikule kontsert-aktusele ja presidendi vastuvõtule teleri ees. See tähendab: kuulata ja arutada presidendi kõnet, arvustada kontserdi kunstilist külge ja sõnumit ning imestada-imetleda presidendi vastuvõtu ja balli külaliste tualette. Külalisi ju lausa presenteeritakse ja nende kätlemist presidendipaariga ja sädelevaid kleite-ehteid näidatakse otseülekandes ja suures plaanis. Meie imelisel tehnoloogiaajastul saate teie ka seda kõike tagantjärgi interneti vahendusel arvutis järgida (www.etv.ee).
Tore on tõdeda, et juba 24. veebruari eel valitses eriline, ootusärev meeleolu. Toidupoes sarnases see jõuluderutu ärevusele: rahvast oli tunduvalt enam ja ilmselgelt valmistati ette eriliseks sündmuseks vastavalt eriliste söökide-jookidega. „Peaks vist ikka tordi ka ostma,“ ütles mu juuksur Ilona, tõtates kondiitriletti. Mina võtsin riiulilt hispaania punase reserva-veini aastast 2001, kuna tema etiketil oli hõbedalt sädelev 90. Meie sünnipäevavein, „iseseisvusjanulisest Katalooniast,“ nagu kirjutas Eesti Ekspressis veinispets Kalev Kesküla. Pärjatud numbriga 90 olid ka vahuveinid, cava’d: semiseco ja brut. Uued ajad, uued traditsioonid! Tol õhtul olime kõik ka tavalisest pidulikumalt riides, mõned mehed varavalgest juba lipsud ees ja viksit’ kingad jalas. Iseenesestmõistetav – kui tore!