Kuna ei ole kaugeltki kõiki pealinna restorane (eriti kalleid) külastanud, küsisin mitmelt kohalikult tuttavalt abi üldsusele avastamata söögikohtade suhtes. Igas vanuses inimesed kippusid vastama: “Ei tea, ma ei käi väljas söömas.” Eestlane ei kipu linna peal priiskama; seevastu paistab valmistoitude ostmise komme küll maad võtvat. Üldistada siiski ei saa: möödunud nädala romantilistest paikadest jäi mu sõprade, meediavallas eduka noorpaari lemmik Veinipööning nimetamata. See on Viru tänavas, De la Gardie kaubamaja vastas, kõige kõrgemal korrusel. Ta avatakse kell 16, aga tal puudub silt.
Viimsi rannarestoran PAAT meenutab kalalt tulnud ja pahupidi pööratud, puhkavat paati. Päris ehtsat näidet on näha foto esiplaanil ja sellelt terassilt astutakse otse Viimsi Vabaõhumuuseum platsile või merre. Siia Rohuneeme teele on kesklinnast 15 km; retk mida on soovitav jalgrattaga ette võtta. Siis on sädeleva Tallinna lahe ja linnasiluetti vaate nautimine punase Imperaatori vaadiõlle saatel kindlalt ära teenitud. Foto: Riina Kindlam
Eks väljas süües-juues tuleb veits väliseestlaslik tunne peale küll, või teatud jõukamat elustiili esindav (petlik). See on lihtsalt põhimõtte asi. Todasama seni lastetut töönarkomaanist sõbrannat kohtan tihti Madissoni baar/grillis. See on SAS Radissoni hotelli idapoolses otsas, kuid mitte hotelli ametlik resto ja seega turistivaba lõbus paik. Kui tuli taga, silkan vahel hommikuputru kohviga (13 krooni!) nautima vägagi peidusolevasse Amica kohvikusse, lausa Radissoni all (NB – avatud vaid kl. 16-ni). Ümber nurga, Välisministeeriumi kõrval on Tallinna Eesti Maja, seal keldrisaalis saab kindla eesti kõhutäie, aga tunnistan, et mina eelistan kas või puht retro-elamuse pärast käia üle tee Teaduste Akadeemia Raamatukogu kohvik/sööklas. Seal saab tellida keedumuna ja pool portsu mulgiputru. See on kõigile avatud, täiesti koduse söögiga paik. Ka Rahvusraamatukogu söökla Tõnismäel on tipi-topi. Tatart te vist üldjuhul Kanadas ei söö... Sõbrad lõunatavad tööpäeviti veel Roosikrantsi tänava Harry kohvikus ja sealsamas peaaegu Kaarli pst. nurgal on vorstimeka Baieri kelder.
Lõunatundidel tasub silma peal hoida PÄEVAPRAADI kuulutavatel paikadel (kuni 50-60 krooni). Vanalinnas soovitan Von Krahli Rataskaevu tänavas, kus teatrisaal on ülal ja all õhtune esinemispaik, kus saab päeva läbi mõistliku hinna eest normaalset toitu. Tema kõrval on väike, kuulus ja mõistagi hinnalisem Vanaema juures. (Hillary Clinton viidi sinna kukeseenesousti nautima.) See koht on (tsiteerin sõbratari) “tipp ja lagi”. Teispool teed on kõrtsuke Kompressor, kelle erinevate täidistega pannkooke kiidetakse väga. Teisele poole, Dunkrist alla on eesti toitude kants Kuldse Notsu Kõrts — (tasemel angerjas, räimed, part ja maks) ning üle tee on endise lahmaka ja piisavalt labase Raeköögi asemel nüüd meeldivam Beer House. Teenindamine on endiselt aeglane ja süüa ma seal eriti ei soovita, kuid temas käärib Eesti esimene n-ö mikro-(õlle)pruulikoda — asi seegi.
Kaks stiilset lounge-tüüpi paika on Pegasus Harju tänavas ja Kaheksa Sõpruse kino Müürivahe poolses küljes. Pegasuses on kallis gourmet tase, seal võib näha kirjanik Kaur Kenderit; Kaheksas on imekombel pastataldrik kõigest 50 krooni ja selle kõrvale tuleb rüübata õunamartinit. (Oi.)
Taas avati legendaarne Pika tänava Hell Hunt, nüüd lauskõrtsist stiilipuhtamaks saanud. Ka Pika Jala baarist on saanud korralik resto ja Mõõkkala on kolinud Toompea nõlvalt alla, Olde Hansa kõrvale Vana turu n-ö ristile. Viimane on välismaalastest pungil, aga miks ka mitte — see on täielik keskaja elamus. Omapärane on kindlasti Raekoja platsi küüslaugurestoran Balthasar ja restoran Bocca Olevimäel lööb hetkel laineid kui Tallinna parim, stiilsem, “kõigem”. Lõbusad ja kirevad on Seiklusjutte maalt ja merelt Tartu mnt.-l ja Scotland Yard Mere puiesteel, mille kõrval on shikk Ö.
Tekkinud on ka hulk huvitavaid välismaakööke, mis naljalt ei satu Põhja-Ameerikas ette: mustlaste, türgi, azerbaidzhaani, ungari, kaukaasia Must Lammas ja armeenia sashlõki-grill Kadriorus, rääkimata vene toidust. (Raekoja platsi Troika lööb juba oma interjööriga pahviks.) Põhjalikumat infi leiate ajakirjast City Paper või väiksemast Tallinn in Your Pocket ning ka möödunud nädala märmikus mainitud paigad on kõik kõhusõbralikud. (NB - itaalia Contravento Katariina käigus.)
Tartu 3 nime: Gruusia saatkond, Tsink Plekk Pang (idamaine) ja Wilde kohvik/pubi.
Lõpetuseks: kui kohalikelt küsida, siis jootraha ei jäeta. Välismaalt Eestisse kolinud sõbranna jätab aga jootraha põhimõttega, et see aitab teenindamise taset tõsta ning kuna välismaalased on üldjuhul harjunud seda tegema, ootavad teenidajad seda 10 % igal juhul.
