See ei ole Prantsusmaa ega Itaalia idüll vaid Tallinna oma Vene tänavas asuv Meistrite hoov. Siin on avatud kunstigalerii ja imearmas Chocolaterie kus pakutakse omatehtud shokolaadi trühvleid ja igat varianti kohvi ja orgaanilist teed. Pöörates Viru tänavalt Vene tänavale jäävad Demini hoone järgselt paremat kätt vene Klafira ja kreeka Vasilio restoranid ning siis tuleb kangialune mis viib Meistrite hoovi.
KOHVIKUD: Uus kõva sõna Tallinna kohvikukultuuris on Kehrwieder. Nelja sellise ühise nimetaja alla kuuluvat vanalinna kohvikut omab ja juhib Montrealis sündinud Vello Leitham. Raekoja platsi ja Saiakangi nurk on kõige suurem ja uusim pind; Viru värava Apollo raamatupoe teisel korrusel on väike kohvikunurk ja internetipunkt; Chocolaterie Vene tänava korda tehtud Meistrite hoovis on nagu vanatädi salong ja kohvik kui tõeline romantiline pärl on alati olnud hämar ja tilluke Tristan ja Isolde Raekoja Viru tänava poolses otsas (lausa Raekoja hoone sees). Seegi kuulub nüüd antud kõrgtasemel kohvikute perre. Saiakangi Kehrwiederi kollaste võlvide all jõime veel möödunud nädalal hõõgveini (seda igal pool suviti ei saa) ja tema Raekoja platsi välikohvikupindadel saab maitsta Viru vaadiõlusid: heledat TOOLSET ja tumedat PALMSET, mida kõikjal ei pakuta. Tasub meeles pidada, et suurtootjad Saku ja Tartu A. Le Coq ei ole Eesti ainsad õlled!
Maiasmokk on muidugi ajalooline kohvik, kuid Pika tänava iseteenindamise pool jätab midagi soovida. Mulle soovitati hoopis maja otsa sissekäiku — teenindataval poolel olevat väärikam maik. Edasi Rannavärava suunas, Pika tänava ja Vaimu nurgal on prantsuse restoran Bonaparte, mille kallite tagatubade roogade kohta ei ole pädev kommenteerima, kuid tema esimeses saalis pakutakse kohvi kõrvale imelisi (olgugi, et eesti tavapirukast nati kallimaid) prantsusepäraseid sarve- ja muid saiakesi. Siin kuuleb üldjuhul palju muid keeli peale eesti. Soovitan veel Vabaduse väljaku endist Wiiralti, nüüdset Kuku (klubi) kohvikut ja Elsebetti — Viru, Vene, Vanaturu (ja tema kaela) ristmiku kollase maja teisel korrusel, endise Gnoomi restorani kõrval, mille nimeks nüüd kahjuks Peppersack. Elsebet on nagu rahuoaas: lihtne, kuid elegantne sisustus, küünlad ja roosid laudadel, seal saab lehti lugeda ja väikestesse lisatubadesse ära kaduda. Oma hõngu lisab seegi, et siin käivad kohalikud eesti daamid, kusjuures väga paljud kohad on kujunenud valdavalt turistide pärusmaaks.
Raekoja platsi Õpetajate Maja teisel korrusel asuv Cafe Anglais on näiteks selline nõks kallim (ja briti ning iiri saatkonna töötajate lemmik) koht. Aga seal on võrratud salatid, võileivad ja tordid ning milline vaade platsil toimuvale! Vaikses õhkkonnas saab veini limpsida veel sametiküllases keldris nimega Kolme näoga mees (seal, kus Vene tänav lõpeb Kuninga tänaval), Katariina käigu itaalia Contraventro restorani esimese korruse kaminasaalis ja sealt kiviviske kaugusel värskelt taasavatud Kloostri aidas. See rahvamuusikute esinemiskants vahetas omanikke ja on kogu talve olnud remondis, kuid just praegu, selle loo kirjutamise hetkel astub seal kamina kõrval lavale võro-seto ansambel Lõkõriq.
Selle kollase maja teise korruse akende taga on armsa Eesti-aegse hõnguga kohvik ELSEBET. Tema kõrval olev restoran Peppersack kandis enne nime Gnoom. Õnneks on suursugune keskaegne interjöör ja mööbel endiselt säilinud. Siit ukse eest algab Vanaturukael, mis Raekoja tornini viib. Fotod: Riina Kindlam
Radissoni hotelli ja Stockmanni kaubamaja vahel on väike sisustuspoodidest tulvil Maakri tänav. Sealse kõrg-elamuhoone all on prantsuse päritolu ameeriklase tilluke, aga maitseküllane City Gourmet. Kui mujal saab küüslauguleiba, siis Thierry juures saab austreid ja muid imesid. Kadrioru poole minnes on Narva maanteel ka mainimisväärne uus ja kaunis Cafe Peterson, kus pedagoogikaülikooli üliõpilased söövad hommikuputru ja kirevaid püreesuppe, aga kus ei puudu ka latte’d, quiche’id ja maagiline pirni-sinihallitusjuustu kook — nädalalõpu poole klaveri ja lõõtsa saatel.
Ennäe imet — Starbucksi Eestis ei ole! Küll aga on Wayne’s Coffee Rootsist ja Robert’s Coffee Soomest, kes üritavad omajagu juurutada moekat papp-topsi kohvikultuuri. Siiani on selle kombe omaksvõtmist näha vaid teeäärsetes bensiinijaamades, kus võetakse jooke autosse kaasa. Eestil on ka oma kohta otsiv kett Coffee Tops (seos eesti kohvitopsiga jõudis mul alles hiljuti kohale). Wayne’s on võibolla ainus koht Eestis, kus saab bagelit (ehk miks mitte vesikringlit) määrdejuustuga. Ei ole seda isiklikult proovinud, aga miks üldse Eesti külaskäigu ajal selliseid asju süüa?
