Alul võis pettepildina tunduda, et Kanada preeriate pärismaalased olid oma telk-linna Tallinna kesklinna, Estonia kontserdisaali külje alla püstitanud. Riide või piisoninahaga muistsed eestlased ju oma püstkodasid ei katnud, küll aga laoti tihe lattidest ring, mida siis sambla ja mätastega kindlustati. Neid ehitisi tuntakse siiamaani saartel suveköökide ja paargutena.
Mardilaupäeval 9. novembril oli Tallinna kesklinnas, Estonia kontserdisaali külje alla püstitatud kokku kolm sellist püstkoda, mille ümber sagisid lambad, kitsed ja linnarahvas. Töölt või koolist koju tõttajad said seal omapärase elamuse. Kodadesse sisenedes oli sooja tuppa astumise tunne, kus lastel käed käisid, lõke praksus ja jalge all olid pehmed kuuseoksad.
Oli aga mardilaupäev ning Tammsaare pargis ellu kutsutud kolmes mardikojas tutvustati linnarahvale selle päevaga seotud traditsioone n-ö koduõuel, väljaspool muuseumi keskkonda. “See toob rahvatraditsioonid inimesele lähemale ja muudab need arusaadavamaks,” on kirjas üritust kuulutaval lendlehel, mille üheks koostööpartneriks on Tallinna Kultuuriväärtuste Amet ja kaastegevateks Eesti Vabaõhumuuseumi kõrval ka külla tulnud Viljandi Kultuuriakadeemia ja Sireli talu rahvas ning head Tartu vabatahtlikud.
Kodade vahelisel õuel tõmbasid lapsi ligi kaks tähtsa näoga kitse ja väike seltskond tõulambaid; kodade ukseavadest paistis lõkkekuma. Kummardudes ja kotta sisenedes tuli vastu maailm, mis kõrvalolevast uuest Viru (kaubandus)keskusest kaugemal olla ei saaks: ühes sellises kuuseokstega kaetud ringis meisterdasid lapsed mardimaske, teises kraasis üks vanaproua lõnga, punuti paelu ja kedrati, kolmandas katsetati tulepuurimist ja valmistati kaltsunukke. Ühel lõkkeäärsel palgil oli märgata singivõileibade rivi. Selle teises otsas kiskus noor pillimees karmoshkat ehk väikest nuppudega ja metallplaatidega kaunistatud lõõtspilli.
Pühadelaupäev on tähtsam kui püha ise
Võttis aega mis võttis, kuni mul selgus, et kõikidel toredamatel pühadel on tegelikult palju toredam eelnev n-ö laupäev. Lapsena vilksas peast kunagi läbi küll, et kuidas see jõuluõhtu küll alati laupäevale oskab langeda ja tõenäoliselt ongi mõiste jõuluÕHTU nooremale välismaal elavale põlvele tuttavam kui mõiste pühadeLAUPÄEV.
“Pühadelaupäev oli tähtsam kui püha ise. Vana juudi kommet järgides on ka kristlastel tavaks pühade puhul arvestada päeva päikeseloojangust järgmise päeva päikeseloojanguni. Laupäeva peeti päikese loojumisest reede õhtul kuni päikese loojumiseni laupäeva õhtul. Seetõttu pühitsetaksegi jaanilaupäeva, jõululaupäeva, vana-aastaõhtut; nii algab ka volbripäev mitte 1. mail, vaid 30. aprillil ja “halloween” mitte 1. novembril, vaid 31. oktoobril.” (Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA, http://www.folklore.ee/Berta) Ning sellepärast joostakse marti 9. nov. õhtul, mitte mardipäeval, mis on tegelikult 10. nov.
Vaatamata sellele, et mardikombestiku tutvustamist pealinna südames soojalt vastu võetakse, on kombeid nagu mardisantidena või kadrisantidena jooksmine (24. nov., kadrilaupäeval) raske elavana hoida linnakeskkonnas, kus naabrid tihtilugu vahelduvad või lihtsalt läbi ei käi. Sest erinevalt Põhja-Ameerika Hallowe’enist, kus vaevalt üle uksepaku piiluda juletakse, lastakse mardisandid enamasti ikka lausa tuppa ja mis sa võhivõõrale ikka head vilja- ja muidu õnne soovima lähed…
Sant, mitte Frankenstein
Üldistada ei maksa, ka Tallinnas joostakse neil öil, kui selleks on hea võimalus. Vanalinna Hariduskolleegiumi Põhikooli 200 kasvandikku jooksevad igal aastal mööda oma UNESCO kaitse all olevat pärusmaad, jõudes otsaga Toompeani. Tänavu Riigikogule üle antud mardikirjas kõlas: “Soovime Riigikogule, et kõik vanad ruuliksid ja noored oleks vahvad, et puurijad puuriksid ja lõbutseksid rahvad. Maade ja me riikidega oleks vaherahu ja need, kes oleks haiged, saaksid võtta oma rohu.”
Maakohtades, kus on alati natuke vabam ja lahedam (mis seal salata), on see komme ikka täiesti jõus. Mardilaupäeva õhtupoolikul istus mu töökaaslane Monika arvuti taga ja “suhtles MSNis” (ehk siis kirjutas edasi-tagasi reaalajas MSN Messenger programmi kaudu internetis) oma 14-aastase venna Jaanusega Värskas. Too valmistuski Eestimaa vastasnurgas sõpradekambaga mardisandistuma: silmaaugud mustaks, sallid kaela ja/või pähe, vammused pahempidi ja viltu, sokid nii ja naa, saapakeeled lipa-lopa. Teri haarati taskutesse või kotiga kaasa, mida mitte tuppalaskmise puhul ukse taha puistata (viljaõnn jääbki ukse taha). Kui aga küünte külmetamise ja varvaste valutamise kurtmise peale head tuttavad nad tuppa lasid, said nad tänutäheks tantsule ja mängudele lisaks tuppa teri maha. (Oh, oleks selles majas küll üks viirpapagoi!) Vastu antakse mardisantidele endiselt ikka maiustusi: komme, õunu, aga kuuldavasti ka raha. Hea karma sulle — pennid mulle, nii on karvane labakinnas praegu veel eesti vastand Põhja-Ameerikas “All Hallow’s laupäeval” tuntud UNICEFi papist korjanduskastile.
