Heinarõugud Viljandimaal, Paistus, pakuvad ohtralt kasutamisvõimalusi. Taamal tõttab rahvas külakauplusesse limonaadi ehk limpsi (Eesti mõistes igasugust karastusjooki) ostma ja pildiväljalt vasakule jääb kaunis Paistu Maarja kirik. Foto: Riina Kindlam
Antud soojal heinakuukesksel päeval visati nalja, et rõugud olla hoopis ökoturistide majutuseks, mille abil võib värske heinaga lähemalt tutvust teha. (Eestis viljeletav öko(loogiliselt sõbralik) turism on “vastutustundlik reisimine, mis toetab loodus- ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu”.) Heina tehes ja temas lakas magades saab kõige ehedama elamuse, kuid see võib allergikutel hinge matta. Rõugust puhub seevastu värske õhk ilusasti läbi. Kohalik vanarahvas teab küll, kui hea on siin olla vihmavarjus, lihtsalt varjus (näiteks enne maasikavargile minekut) või veeta öö… Kuuldavasti aga ka paljud noored, kes üle Eesti möödunud nädalavahetusel Viljandi Pärimusmuusika Festivalile ehk rahvasuus Folgile (sõnast folkmuusika) kokku sõitsid, ööbisid teel sinna põldudel; kindlasti ka “rõugutaredes”.
Ilmast veel nii palju, et Tallinna majas, kus need read on kirja pandud, uputas täna keldris juba kolmandat korda selle kuu jooksul. Valdav enamus saake on hilised ja nigelad: Heimtalis Viljandimaal ründas hallitus kartulilehti ja ähvardas maasikapeenraid juba mitme nädala eest, Tallinna külje all Kloostrimetsas on ühe töökaaslase hallid karusmarjad ehk tikrid nüüdseks lausa mustaks tõmbunud. Saab vaid loota, et onu august toob Eestisse päikesekiiri nagu möödunud laupäeval Pürksis, Noarootsi poolsaarel, kus sõstrapõõsad punetasid valminud mammudest. „Mis neil viga seal maja taga tuulevarjus küpseda,” lausus pereproua Aino. See näitab, et mõni päev on suve siiski olnud.
Vabadage, kui kirjutan sellest, mis paljudele sünnist saadik tuttav (pean silmas just heinategu), kuid minule on see kõik uudiseks ja aiman, et mõningatele teistele kahtlemata ka.
