16. detsembril pühitseti Tallinna Siselinna kalmistul mälestusmärk 1944.a. pealinna pommirünnakutes hukkunutele. Siiani oli ohvrite matmise ala tähistanud suur puust rist, mida püstitati uue iseseisvusaja hakul, 1990.a.
Kaire Rjadnev-Meristo projekteeritud mälestusmärk kujutab pommitamise järgset ahervaret ühe püstijäänud aknaraamiga, mis sümboliseerib pommitamise öö õudust, kuid annab ka lootuse tulevikule. Mälestusmärgi alusele on raiutud kõigi teadaolevate 9. märtsi pommitamise tagajärjel hukkunud inimeste nimed, keda oli teatavasti 463. Haavata sai 659 ja üle 20.000 inimese jäi peavarjuta, kuna hävis umbes 8000 hoonet ehk ligikaudu 40% toonasest elamispinnast.
Ristist vasakule on kirjas Pühendatud kõigile märtsipommitamise ohvritele.
Hukkunute nimed algavad kalmistu müüripoolsetel tahvlitel, moodustades poolruudu, mille keskele jääb rist. Vastanurgas on sõja ohvriks langenud Lennuväepoistele pühendatud kivi ja fotoväljale ulatuv pink.
Nagu praegu peavad inimesed India ookeani äärsetes riikides hiidlaine purustuste järgselt nullist alustama, olid paljude tallinlaste endistest eludest pärast Nõukogude lennuväe kahte tsiviilelanikkonnale sihitud suurt õhurünnakut järgi vaid rusud. Kolm päeva varem oli purustatud Narva linn, Rootsi-ajal ehitatud barokk-stiilis pärl.
Kõige silmapaistvam jälg pommitamise ööst Tallinnas on vanalinna Rüütli, Niguliste ja Harju tänavatest koosnev kvartal, kus ühel tänavajupil on meeldetuletusena säilitatud kunagi seal kõrgunud majadest järgi jäänud keldrimüürid. Tuntuimatest ehitistest süttisid Niguliste kirik, põlesid Estonia teater, tema kõrval olev turuhoone ja Raekoja platsi keskaegne Vaekoda (turu kaalukoda), aga ka hulk teisi ehitusmälestisi ja terveid elamurajoone (puitmajarajoonid kui tikutoosid).
Ajalehe Postimees interneti väljaandes käis vaagimine uue mälestusmärgi asukoha üle. Ivo: „Miks Siselinna kalmistule? Õige koht on Tõnismäel või Harju tänaval, kuhu me küünlad süütame.“ Üks: „Parem oleks valida selline koht, kus me ise ja turistid seda mälestusmärki näeksid. Mälestamine on üks asi, aga propaganda on ka oluline — Venemaa sõjakuritegusid tuleb meenutada.“ Oluline: „See peaks olema silmapaistev kõigile järgnevatele põlvkondadele ja poliitikutele.“ Miisu Stenbock: „Aga märtsipommitamise mälestusmärk on Tallinnas juba 60 aastat olemas — see auk seal Harju tänaval. Piisavalt suur, et iga päev meelde tuletaks, kuidas ta sinna tekkis.“
Eestis kuluks vast tõesti ära enam selliseid meeldetuletusi igapäevaelus. Küsimärgi all on, kui kaua neid varemeid seal nõnda säilitatakse ja uus mälestusmärk on nimelt püstitatud alale, mis on paljude märtsipommitamise ohvrite viimne puhkepaik.
Neile, kes oma silmaga sõjaeelset pealinna ei näinud, on abimeheks mitmed uued raamatud nagu piltpostkaartide kogust koostatud Tallinn vanadel fotodel (koostanud Jaak Viires, kirjastus Tänapäev, 2004, 140 lk.), Erika Auliku rikkaliku fotomaterjaliga memuaarid Viru tänav ja teised (koostanud Anne Velliste, kirjastus Varrak, 2004, 543 lk.) ja Wabariigi poisipõlv, fotoalbum eesti, soome ja inglise keeles (toimetanud Kaarel Tarand, Eesti Ekspressi kirjastus, 2004, 152 lk.).
Tegelikult paljudes paikades, mis on hiljem täis ehitatud „hrushtshovkasid“ ehk Hrushtshovi valitsemise ajal rajatud kahvatuid tellistest korter-elamuid või Stalini-aegseid kiviuhkusi (nt. Liivalaia tänav ning sealt kesklinna suunas - Sibulaküla, Narva mnt. ja Uus maailma elamupiirkond Lutheri vineerivabriku alast teistpool Pärnu maanteed); seal õitsesid omal ajal teise hõnguga miljööpiirkonnad — nagu praegu nimetatakse ühtlase hoonestusega säilinud, stiilipuhtaid rajoone nagu pealinna Kalamaja, Kadriorg ja Pelgulinn ning Tartu Supilinn, Karlova ja Tähtvere.
Vana aasta viimane päev oli päikesepaisteline ja tuulevaikne. Just valguse tõttu (aga ka jälgides kommet käia sel päeval surnuaias) otsustasin külastada Siselinna kalmistut, mis asub mu kodu läheduses, Keskhaigla ja Kalevi staadioni vahelisel alal. Kalmistu Herne tänava väravas müüsid kaks vanaprouat küünlaid ja kuuseokstest tehtud kimpusid. Nemad kirjeldasid mälestusmärgi juurde jõudmise teed (et „muudkui müürimööda“, kuni ristiga aknaruutu näen) ning laenasid ka tikutoosi. Päike mängis imekaunilt suurel aknaruudu ristikujutisel ja ümber olevatel kasetüvedel, mis omakorda mustadel graniit-tahvlitel peegeldusid. Haudadel põlesid küünlad ja siin-seal võtsid venelased lahkunute kalmudel oma kombe kohaselt pitsikese viina.
Herne tänavalt läksin otsejoones Viru tänava Apollo raamatumajja ammuihatud raamatu ehk siis näärikingi järgi. Tallinna kalmistud ilmus 2002.a., 23 aastat pärast Karl Laane käsikirja valmimist (Maalehe raamat, 408 lk.).
Selgeks sai, et minu naaber, "Ülemiste liivaluidetest linna pool" asuv Siselinna kalmistu koosneb kolmest eri aegadel tekkinud kalmistust: 1775.a. rajatud, vanim tänapäeval Tallinnas kasutatav vene õigeusuliste Aleksander Nevski kalmistu, 1864.a. avatud eestlaste Vana–Kaarli kalmistu ning 20. sajandi teise kümnendi lõpus asutatud Sõjaväekalmistu, kokku umbes 18 hektarit.
Raamatu „Tallinn tules. Dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9./10. märtsil 1944.“ koostasid prof. Jüri Kivimäe ja Lea Kõiv aastal 1997.
Kodu-uurija Karl Laane ise ei näinud oma kogumistöö lõpp-tulemust, märtsipommitamise mälestusmärki ega ka uut Eesti riiki. Ta puhkab 1986. aastast Metsakalmistul, igavese eluringiga tähistatud hauakivi all. Ta on kirjutanud: Näe, okkaid kuis pudendab mänd! Nii pudeneb koost kord me pere. Ent rahvas kui tüvi jääb kestma... Kui kaotused, valud ja leinad on läinud — jääb tüvesse ring me töödest ja südame verest...
