Luuletaja Indrek Hirv 50 Pärast seda, kui olin pidanud paar luuleteemalist telefonikõnet Pirita kloostri preestri isa Vello Saloga, keda paljud mäletavad tema pikast Kanadas elatud ajast, helistas ta mulle ja kutsus väikesele luuletaja austamisõhtule. Tartu luulehing, igavesti noor Indrek Hirv oli jõudnud poolesajandi verstapostini ning Vello oli organiseerinud kokkutuleku Vanalinna Muusikamaja keldris asuvas hubases kohvikus „Kohvicum“. Kuid tegu oli enamaga kui vaid sünnipäev. Olemise käigus jõudsid rahva kätte kaks uhiuut teost, esimese autoriks Saalomon, Iisraeli kuningas (u. 970 – 930 e.Kr.)
Musta- ja punasekarva, pehmete kaantega raamatuke kuulub Loomingu Raamatukogu sarja 50. aastakäiku ja kannab numbrit 2006/34. Selles leidub Vello Salo poolt heebrea keelest tõlgitud ja kommenteeritud Saalomoni Laulude laul ehk Ülemlaul – üks neljast Saalomonile kui „kõige targemale inimesele“ omistatud raamatust Piiblis. Tegemist on Ülemlaulu neljanda tõlkega maakeelde, 1739. ja 1939. aastast pärit eestindused on üllitises võrdluseks ära toodud, ning teos kuulub paljude Eesti gümnasistide kohtusliku kirjanduse hulka. Poeemi teemaks on armastus ja seda Vello sõnutsi enne häbi saabumist siia ilma, enne Aadamat ja Eevat.
Sedavõrd toredam oli, et antud “armastuse väge surma omaga võrdsena ülistava” luulepõimiku 24 osa esitasid tol õhtul punapõsksed Vanalinna Hariduskolleegiumi Gümnaasiumi õpilased, täpsemini Tõnis Rätsepa lavakõneklass, kelle seas oli endise Eesti ajutise asjuri Ottawas, varalahkunud Sulev Roostari poeg Kaarel, deklameerimas
”Oi, sa oled ilus, mu kullake, oi, ilus oled sa! Tuikesed on su silmad! /…/ Su huuled kui punane pael, su kõne nii armas. Su põsed loori taga granaatõuna pooled.” Seos sünnipäevalapsega ei olnud pelgalt armulembelises luulezhanris, vaid Indrek Hirv oli isa Vello nõuandjate ehk Ülemlaulu uue tõlke luulelisuse lihvijate seas, nagu ka Doris Kareva, kes ürituselt läbi astus. Poetess on ühtlasi tolle õhtu teise esitletud raamatu koostaja – Indrek Hirve 30 aasta luule valikkogu “Surmapõletaja”. Sealt luges autor tagasihoidlikult paar luuletust. Meelde jäi päevakohane:
”puutüvi kogub vaikselt aastaringe – / nii minagi – ja ammu kannab kael / kuid kevadöiti justkui laevalael / torm tuuseldab mu surematut hinge.“ Vaatamata enam kui kahele tuhandele aastale, mis tekstide sünde lahutab, on neis palju ühist ning liitvat-liigutavat. Vello Salo kommenteerib: ““Pitseeritud allikas” on Ülemlaulu kullake isegi oma armsamale, kõige lähedasemale inimesele. Nii ka kogu Ülemlaul tänapäeva lugejale – seda rohkem, mida kaugemal nad elavad selle poeemi keelest-meelest.”
Küünlakumas võlvide alt koju jõudes ei teadnud kohe, kumba teost oma kallima ees lahti lüüa, kuid soov meeleolu ja armsama ülistuse eeskuju edasi anda oli suur. Kas eksootilist kappamist
“nagu gasell, nagu noor hirv mürrimägedel” või kodumaist
“ma hoian endas sinu palavikku – kui öösiti mu varbaid uhab meri”?
Vello Salo tõlkimise ja Indrek Hirve interpreteerimisabi koostöö vanade luuletekstide lihvimisel jätkub Pirita kloostri uue külalistemaja ja kabeli müüride soojuses.
