Kutsekangas meelitas viro (eesti) mehe mõttemaalilma avastama piki Helsingi Nervanderinkatu.
Kas mäletate, kui Helsingi oli hiljaaegu meile väga tähendusrikas linn? Siis, kui ta oli väravaks ja ühtlasi aknaks okupeeritud Eestis elavatele inimestele ja täpselt sama neile, kes tema sadamas Georg Otsa pardale astusid, et Eestit külastada. Mäletan, kuidas ta mõjus kui suur ja tuttav vend (tunne, mis õigupoolest tärkas juba Finnairi lennukis). Peaaegu, et oma kodukeel ja peaaegu, et oma sünnimaa keskkond mõjus kokku kui viirastus sellest, milline Eesti pidanuks minu silmis olema. Aasta siis oli 88.
Tänapäeval ei tekita Helsingi, või vähemalt teda tihti esindav Vantaa lennujaam enam sellist elevust; enamjaole pigem kärsitust ja tülpimust kui viimane tõke koduteel („Saaks ometi kiiremini Eesti randa, koju!“). Kuid Eesti ja Soome pealinnade vahelist jätkuvat tihedat liiklust tõestavad neli eri firma parvlaeva- ja neli kiirlaevaliini. 1,5 tunniga lahte ületavad tiiburid (ingl. hydrofoil) ja katamaraanid (mis võtavad ka autosid peale) on õrnemad ja ei kannata jääd ega tormituult. Suvisel kõrgperioodil toimub aga Tallinnast Helsingisse kokku ligi 40 väljumist päevas! Kui tuli taga või raha taskus põleb, saab ka helikopteriga üle vee – 18 minutiga.
Eesti poolel hakkavad kõige enam silma paratamatult need soomlased, kes käivad pidutsemas ja tassivad koju juustukange, vorstirõngaid ja viinakohvreid (kuni 10 pooleliitrilist viinapudelit papist reisikohvris). Eestlastest sõidab 80 km põhja vahet ilmselt kõige enam tööülesannetes inimesi. Soome firmasid on Eestis kokku üle 3000, nagu paistab juba harjumuspärasteks saanud firmanimedest — Valio, Seppälä ja K-Rautakesko.
PARATAMATUS ELADA ÜHEL AJAL. Peeter Mudist. Õli, lõuend. 147 x 205 cm. 1985. Tallinna Kunstihoone Fond.
Kuuldavasti on eesti perekondade suureks tõmbenumbriks Serena veepark, Euroopa suurim lainetav liulaskmise keskus, olgugi et Eestil on nüüd ka oma analoogsed väiksemad Tartus, Pärnus ja Keilas ning peatselt ka Tallinna vanalinna piiril, kus enne asus Kalevi siseujula. Suured suusakeskused on ka Põhjamaade tõmbenumbriks. Aga oma võileivad võtavad eestlased üldjuhul ikka kaasa, sest hinnad on soolased.
Tihti rändavad eestlased lähimetropolidesse suurkontsertidele (nagu elektroonilise- ja tantsumuusika kuulsus Moby 16. juunil Riias). Vanasti käisin Stockholmis või Helsingis ikka tuttavas ja armsas Body Shop'is. Tavaliselt ei ostnud sealt muhvigi, aga see oli teraapiline. Nüüd on seda poodi Tallinnas koguni kaks, nii et jalutasin ülemöödunud nädalal temast Mannerheimintiel rahulikult mööda Tennispalatsi (Tennisepalee) kunstimuuseumi poole. 10. aprillini sai Helsingis nimelt tutvuda kaasaja kuulsaima kitshikunstniku, ameeriklase Jeff Koonsi loominguga. See oli kõva sõna kunstihuvilistele. Mees on ise pigem Mark Kostabi (USA eestlasest maineka kunstniku) sarnane ideedegeneraator ja vägedejuhataja kui pintsli ja peentöö mees. Näituse trumpkaardiks oli portselanist elusuurune Michael Jackson oma koduloomast ahviga. Esitatud mõistagi pilana, on nad vägagi sarnased: lumivalge nahk, kuldsed vesilokid ja riided, ning purpur-huuled. Oli ka nn. ready-made taieseid: täispuhutud basseiniloomi, tolmuimejaid ja ka autoerootiline fotosari kunstikust koos eksabikaasa, endise Itaalia parlamendiliikme ja „näitleja“ Cicciolinaga. Kahtlemata märkimisväärne kunstisündmus siin maailmajaos.
Ometi sealsamas kesklinnas avaldas enam mõju üks teine kunstnik, kelle nime oli näha piki põiktänavat kitsal kangal: Peeter Mudist VIRO (Eesti) on teine kaasmaalane peale Eduard Wiiralti 1937. a., kellel on olnud ülevaatenäitus Helsingi mainekas Taidehallis. Näituse korraldas Savonlinna läheduses asuv Retretti kunstikeskus, eesotsas juhataja, endise Tallinna Kunstihoone pealiku Anu Liivakuga.
Näituseplakat 1928. a. ehitatud Helsingi Taidehalli (kunstihoone) fassaadil. Plakatil on ära toodud maal „Lennukoolis“ (õli, lõuend, 185 x 144 cm, 1994, Eesti Kunstimuuseum). Maalil kujutatud lendav habemik on filantroop, kunstikoguja ja üleüldine kirju Tartu kultuurikuju Matti Milius.
Viimase aastakümnendi vältel üha süveneva Parkinsoni tõvega võidelnud mees on eelkõige maalikunstnik, kuid ka Saaremaa maakodust leitud maakivide skulptor, graafik ja kirjanik. Eduard Krantsi arvustus tema 2002.a. ilmunud tekstikogumikust “Ratsukäik” ilmus siin lehes mullu 19. novembril. Seal ta kirjutab, et autorist polnud tal varem õrna aimugi. Kaugel viibides on see arusaadav. Tegemist on siiski ühe armastatuima, eesti kunsti elava klassikuga.
"Ratsukäik" pälvis ilmumisaastal Kultuurkapitali esseistika aastapreemia ning sellest tehti monoetendus, mida esitati möödunud suvel Saueaugu Teatritalus Läänemaal. (Näitleja Aleksander Eelmaa + Jaan Toomiku videoteosed.)
2003/2004. aastavahetuse aegu ilmus ühtäkki kaks raamatut Mudisti mõttemaailmast: Liina Kullese koostatud, Jüri Kaarma kujundatud 151-lk. “Peeter Mudist” ja 400+ lk. hiiglaslik kaunitar “Illustreeritud Mudist ehk Tobias” mis on Eesti üks hinnalisemaid raamatuid mitmes mõttes (1500 kr.). Mõlemad valiti 2004. a. Eesti 25 kaunima raamatu hulka, viimane (Peeter ja Leelo Lauritsa kujundatud), pärjati lisaks Eesti Rahvusraamatukogu eri, Kuldraamatu auhinnaga.
Kaksikportree taskuplokiga. Õli, lõuend. 102,5 x 95 cm. 1974. Tartu Kunstimuuseum.
Visuaalide puudumisel annavad Mudisti töödest parima tunnetuse nende pealkirjad: Pime loeb raamatut; Surematu togib jääkuhjatist; Iga mees kiidab oma karku; Käib. Ei hargne; Ootab jää minekut; Kõik on ühtepidi; Igaüks nagu saab.
Kokkuvõttes tegi neli saalitäit kunstnikule omases häguses, tihti unenäolises võtmes õlimaali ameerika ironiseerijale Koonsile ära. Pika puuga pani ja meie, välismaa turistid, olime uhked selle üle. Sest nagu Mudist on kirjutanud: „On asju, mis haaravad kõrist, ja need ongi kõige tähtsamad.“
Viimaseks päevakorrapunktiks oli paik, millesse torontolased nüüd vist juba endastmõistetavalt suhtuvad – rootsi mööbli- ja sisustuskaubamaja IKEA. Neid Balti riikides kahjuks ei ole. (Miks?!) Eestlastele oleks see taevakingitus, mis päästaks maitsetust ei-tea-kust pärit vuhvlist ja kallimatest põhjamaise stiili esindajatest nagu soome ketid Isku ja Asko.
Pooleteisetunnisest istumisest ja astumisest selles sisekujundusmekas siiski ei piisanud. Punusime lõpuks nii, et piparkoogipuru taga, kuid oleksime äärepealt laevast maha jäänud. Kõiges oli süüdi esialgselt võtmata jäänud ülioluline Ikea kataloog…
Pärast 45. minutilist bussisõitu Helsingi kesklinnast Espoo äärelinna, olid Ikeasse jõudnud eestlased rõõmust segi. Mõni tardus shokist ka soolasambaks (pildil). Baltikumi ei ole Ikeadega õnnistatud. Küll aga on neid Peterburis ja Poolas. Fotod: Riina Kindlam
