Täna (16.02) on Eesti lipud igal pool väljas, kuna on Leedu Vabariigi aastapäev. See ei ole riigipüha, vaid lipupäev, riigilipu heiskamise päev. Need on üldjuhul märgitud kalendrisse, lipukesega loomulikult. Viimane oli Tartu Rahulepingu aastapäev 2. veebruaril, järgmine teadagi milline riigipüha.
Naabritele ja külalistele tuleb ikka külalislahkust ja austust üles näidata ning üritada jätta hea mulje meist ja meie riigist. Eks seetõttu oli valus lugeda 6. veebruari Eesti Päevalehe esiküljel pahurate itaallaste kriitikat Tartu maratoni organiseerijate pihta, kuna võistlus öeldi ära järsu sula saabumise tõttu kõigest neli päeva enne starti. Alati kriibivad südant sarjamised kompetentsuse arvel. Vihale ajab ka! Kuid siinne rahvas on üldiselt väga paksu nahaga, rääkimata naljasoonest. Vilistavad selliste ütlemiste peale, kuna teavad: suudame küll! Suusa alal ei ole tõesti midagi ette heita, maailmakarika etapi võistlused sujusid Otepääl hiilgavalt. Itaallased võtku ühendust Pilvi Tilgaga (ilmaennustaja võrdkuju). Vahel on siiski tunne, et välismaalastele tullakse keele suhtes liiga kergesti vastu. Kas tahetakse hirmsasti meeltmööda olla või arvatakse tõesti, et külalised muidu hakkama ei saa? Olen täheldanud, et viisakad eestlased on kärmed oma lonkavas vene keeles ka siinsele vähemuselanikkonnale vastama. Kindlasti ei ole müüjal kaupluses õige koht integratsiooni peale suruda, kuid kas turist tõesti Narva mnt. 55-t ei leiaks, vaid vajab kirjapilti 55 Narva Road? Usun, et enamus rändureid seda ei ootaks ning mõtestavad lahti ka sõnumi „kl. 19.00 hotelli galeriis”. Teatud meelekindlust hoovab sõnumist: tere tulemast kohanema meie oludega. May I hjelp you? Seepärast oligi meel nii hea ja üllatus suur, kui eesti rahvas valis ise oma tänavuseks Eurovisiooni lauluvõistluse esindajaks mitte ingliskeelse — isegi mitte tava-eestikeelse, vaid koguni võro murdes laulu! Paljude riikide esinduslaulud on tihti inglise keeles, lootes sellega saavutada laiemat mass-meeldimist, kuid oma keeles laulmine rõhutab miskit muud. Seade ja esituse mõju ei maksa ka alahinnata, eriti kui on tegu lõuna-eesti harmoonial põhineva viisi ja viie kauni neiu esitatud lauluga, kel väitsad vööl ja keda veel toetab vallatu sarvenukikestega trummar... Usun, et Eesti eurolaulude ajaloos peegeldub ühtlasi rahva suhtumine ja areng. On saavutatud kõrge koht, lauldes emakeeles ja 2001. a. võidetud inglise keeles. Ehkki varem on mingi eurozhürii arvamust kuulatud kandidaatlaulu puhul, otsustasid nüüd eestlased esmakordselt ise, valides 8 ingliskeelse, 1 eesti- ja 1 võrokeelse laulu seast. Ja igas piirkonnas hääletati ülekaalukalt Neiokõsõ laulu poolt “Tii”. Maailma- ja etnomuusika on igal juhul hetkel väga populaarne (kuulake laup. õhtuti CBC raadios saadet Global Village), aga palju tähendusrikkam on seik, et rahvas seda omapärast lugu tavarockist kõrgemalt hinnata oskas – tahtis! Eesti ääremaa on hoopis Võro ja Seto aardemaa ja seda ka tasavägiselt teadvustatakse. Ise olen kaua tahtnud soome keelt õppida, aga miks mitte enne oma maa tugevamana ellujäänud murret selgeks saada? On ju olemas võro aabits, võro-eesti synaraamat ja sealt edasi luulekogud, mille autoreiks muuseas Aapo Ilves (võidulaulu autor) ja Olavi Ruitlane, romaane kirjutab ja tõlgib Kauksi Ülle, Vanemuise näitleja Merca (Merle Jääger) esitab kaasaegseid hitte seto kiiles ansambliga Lõkõriq ja tegutseb Kaika Suvõülikuul, rääkimata Tartu Võru Vaimu Seltsi sarnastest ühingutest. Siiski vast suurim väärtustamise märk on riigikanali ETV iganädalane võrokeelne saade Mõtõlus, kus vestlusi täiendavad ekraani all servas jooksvad eestikeelsed subtiitrid! Nagu kirjutab Võromaa rahva uman keelen kuuleht Uma Leht: “Umma tulõ hoita, miä Võromaa (ja Eesti) inemiisile kõrda läävä.”