Nali naljaks aga see majoneesi lokkide ja ketshupisuuga pihvipea võis ennast kohalike omavalitsuse volikogu valimiste eel seaduslikult reklaamida, erinevalt maitsetumatest erakondadest. (Pihv on väike pakendatud kotlet; Soomest tulnud laensõna.) Siiamaani võib sarnaselt bussi- ja trollipeatustes kohata K kohukese (shokolaadiglasuuriga kohupiimamaiustuse) reklaame, mille rohelisus ja suur täht seostub aga vaid ühe kindla erakonnaga. Valgustatud reklaamplakatitel olid ka tuntud avaliku elu tegelased, kellel seljas särgid tekstiga: „Mina lähen valima. Aga sina?“
Olin olnud pikalt ära Kanadas ja tagasi tulles ei osanud midagi kosta, kui tuttav filmitegija kurtis telefonitsi, et kas pole ikka kõik poliitikas jõhker ja jube, et mida mina sellest Kanada taustal arvan jne. Usun siiralt, et temasugune, südametunnistusega inimene läks tingimata valima, olgugi et ta melodramaatiliselt rääkis samas, et „see kõik paneb mõtlema kas Eestist üleüldse ära minna“.
Hoiak meenutas kuue aasta tagust juhtumit, kui mu tollast peigmeest üritati Gonsiori tänaval röövida ning ühtlasi kolgiti läbi. Rootsi-eestlasest noormees pääses õnneks suuremate vigastusteta, kuid teatas seejärel, et tema selles nõmedas paigas enam elama ei nõustu, tema läheb tagasi Rootsi. Loomulikult oli see kõigest äärmuslik hetkereaktsioon, aga oli vägagi mõtlemapanev näide instinktist keerata raskustes (ja ka vihas) selg ja jätta kõik sinnapaika.
Kui pole, kuhu lausa ära minna, võib samahästi apaatselt loobuda aktiivsest tegutsemisest. See on eriti nukker, kui tolleks tegutsemiseks on pühapäevasel päeval vaja vaid kord välja minna, et kirjapulgaga keerutada paberile valimiskandidaadi neljakohaline number.
Ma ei kirjutaks praegu sel teemal, kui jutt ei oleks valimiste eel läinud antud teemale kahe intelligentse, lugupeetud naiskolleegiga (ühtlasi sõbrannaga), kes teatasid, et nemad ei lähe valima, et pole ju kedagi valida. Ja mis vahet see teebki, kõik olla ära ostetud ja otsustatud. Ma olin pehmelt öeldes shokis ja loomulikult alustasin oma „aga kõigest 15 aastat tagasi...“ hala, mis erilist muljet ei paistnud avaldavat.
Kui nendesugused naised, sugugi mitte ükskõiksed oma rahvuse ja riigi suhtes, ei viitsi valima minna (ma ei oska teist tegusõna siinjuures kasutada), siis ma ei arva, et mu mure on ilmaasjata ja väike. Mul on ka põhjust arvata, et teatud noorel, tunnustatud eesti kunstnikegrupil jäi valima minemata, kuna saabuti sama päeva õhtul välisreisilt. Või kas viitsiti osaleda eelvalimistel? Kas on utoopiline mõelda, et need helged pead olid ligi 10.000 kodaniku seas, kes esmakordselt hääletasid interneti teel?
Aga ma olen sinisilmne, oleksin näiteks oodanud, et Tartus, meie haridushällis, oleks valimisosalus olnud 43%-st kõrgem. Ei oleks oodanud, et sõber, kes oli vägagi endast väljas K-kampaania „nihverdamise eeskujust kogu rahvale“, oleks jätnud oma vastuhääle andmata.
Kõrva jäi valimistulemuste erisaatest ETVs, et Kihnu saarel oli kõige aktiivsem osavõtt — 73% hääleõiguslikest kodanikest käis valimas. Näitajad olid kõrgemad ka elu-olulisest aktiivsusest (võitlusest) mittevõõrdunud Võrumaal ja Põlvamaal. Ja Tallinnas sai Keskerakond „15 aasta kõige ülekaalukama võidu tänu mitte-eestlaste häältele“ (17.10., EPL). Vaatamata sellele, et ma ei tea ühtegi inimest, kes Savisaarest ja tema võtetest ei oleks halvustavalt rääkinud, läksid minu kodulinnas aktiivsemalt valima inimesed, kellest paljud ei ole Euroopa Liidu kodanikud ja mõnda teist nime pikast kandidaatide rodust nad ehk ära ei tundnudki. Üle poole pensionäridest olid ilmselt mõjutatud K-de lubatud 800-kroonisest pensionitõusust. Kas neile saab seda ette heita? Ette on heita vaid neile, kes „teadsid, et nii läheb“ ja avasid väravad suurele ainuvõimule.
Minu jaoks oli valimiselamus läbinisti positiivne. Ma ei teinud õhutamistööd teel hääletamispaika ega kippunud kohapeal teise valimiskabiini kardinat paotama. (Seal oli ees viinane venelane, paotama kippus kardinat tema kodanikuõigusest pakatav „abistaja“. Imestamapanev oli aga see, et ta oli joobes ja ometi tuli valima). Nagu paljugi muuga, kippusin ma millegipärast tol päeval hoopis viivitama ja külastasin eelnevalt kõiki Vabaduse väljakul avatud kunstinäitusi. Kunstihoones sagis rohkem rahvast, kui olin eales varem näinud. Küsisin piletimüüjalt kas nad kõik tulid üle-tee valimast. „Ei, meil on siin iga päev nii.“ (Lõppemas oli vanameistri, 90-aastase Evald Okase ülevaatenäitus ja külalisi oli tittedest vanaemadeni).
Astusin üle väljaku ja tee alt läbi tunneli Roosikrantsi tänava nurgale. Hästi uhke on, et elukohajärgselt käin oma häält andmas lausa Tallinna Linnavalitsuse hoones. A—K algustähega perekonnanimeliste laua juures oli ainsana järjekord. Näitasin ette oma valijakaardi, tõestasin oma isikut uue ID-kaardiga, "ah, Kindlam“ tõmmati nimekirjast joonlaua abil maha ja kõrvale panin allkirja.
Tunnistan, et ma pole poliitikas toimuvaga nii kursis, kui olla võiksin ja irooniline on see, et mul oli tahtmine valimisõigusest loobunud, Eestis sündinud, ülalmainitud kohalikelt naistelt tol õhtul nõu küsida. Pidin aga omaenda loogika ja sisetundega toime tulema. Eks minagi mõtlesin vanade, vaeste ja maarahva peale, muinsuse ja looduse säilitamisele ning õilsale tulevikule, aga ka õigluse võimalikkusele väikese neljakohalise numbri läbi.