Mul oli kavas teile kirjutada sellest, mida Eestis vabariigi aastapäeval kohalikust telest tuleb. Aga kirkam elu tuli ette. Elu muutus paugupealt väga kirkaks esmaspäeva pärastlõunal ühes minu lemmiksõidukis – trammis. Ma ei teagi, kas ta tuli Koplist või Tondilt, mul oli vaid tähtis, et sihtpunktiks oleks Ülemiste. Tegelikult on häbi võtta ühistransporti ühe peatuse jaoks ja ma tavaliselt seda ei tee, aga tuli oli taga. Kui on pikem reis, lunastan ühe 7-kroonise talongi, mida müüakse 10 kaupa. Ühe peatuse eest ma maksta hästi ei taha, eriti kui tramm on täiskiilutud, mida ta seekord tõesti oli. Muide piletit lunastatakse komposteerimise ehk mulgustamise teel. Eks ole vahvad sõnad! Need tahavad öelda, et piletisse jääb auguline muster, kui teda otsapidi rohelisse aparaati pista ja enda poole tõmmata. Ta augustab. Ma olen muidu suht tubli augulööja ja kunagi ei ole mul olnud seda rõõmsat hetke, kui saan oma mustrilist piletit uhkusega kontrolörile näidata, kuniks ümberolevad jänesed (kõnekeeles piletita sõitjad) akendest karata ihkavad. Tol päeval olin ise jänku ja tramm oli täis. Kas lõhnasin küüliku järgi? Trammis on üldiselt ebameeldivad lõhnad.

Üks plika asus end rahvast läbi suruma nagu teehöövel (lumesahk?). Sõnagi lausumata. See vihastas mind. Tegin ennast loomulikult nii kitsaks kui suutsin ja samas kujutasin ette, kuidas hüüatan talle takka: „No vabadust, tõepoolest!“ Kuhu ta võis minna tahta, mitmest uksepaarist mööda... Mina seisin küljega ühede uste ees. Ja tunnen, kuis hakkab nügima. Sikutab noh, mina ei tea, külge lööb või? Tõmban oma risti-üle-rinna käiva koti nõksuga sirgeks ja panen käe talle igaks juhuks peale. Trammiloksumine, rahva müksud ja õõtsumine ja vasakult jälle väikestviisi sagin. No mida?! Üle viskas. Miks pead sa mu vastas olema? Tahtsin kogu hingest käratada „K***t, jäta järele!“ (Oleks ju huviäratav, et mis ärgitaks väikest, punases mantlis naist nõndaviisi...?) Keerasin järsult rindkerega ustele vastamisi ja välksatasin kõrvalolevale volaskile poolkurja pilgu, endal süda rinnas pekslemas. See oli osaliselt Toronto tipp-tunni metroost tuttav stressihoog (Yonge’i kitsas perroon) ja järsult kohalejõudev paanika, et tüüp võis äkki olla mu koti kallal. Üritasin säilitada rahu. Saak oli nihutatud käeulatusest, aga mis oli seis? Käitusin nagu reaalsust (jahimeest) eitav jänku. Tundsin, kott on kinni ja saabus päästev rand – Paberi peatus. Aga kuidas tahtsin sealt välja pääseda! Astusin lörtsi ja rõõmustasin, et mu Tallinna Kunstihoone logoga, mustast plastist, vägagi trendika koti ohupoolne pöörd oli kinni. Kas ma kujutasin seda kõike ette ja vajan rahusteid? Kotis ei olnud palju: kadakaseep, kirjapulgad ja rahakott olid alles. Aga äkki sõitis mingigi minu ese Tartu maanteed mööda selles trammis minuta edasi? Ei.

Järgmisel hommikul asusin õue minema. Seadsin asju kotti, mille puhul olin varem märganud väikest rebestumist ülal nurgas. „Täitsa lõpp, olen koti puruks....“ Iiveldusehoog käis üle. Mu kitsa, püstja koti ühes küljes oli pikk teraga lõigatud lõhe. Tüüp oli olnud mu kotis! Iiveldus oli ka kergendusest, KUIDAS ta ometi ei tabanud mu rahakotti? Täielik ime, võibolla pöörasin ära just enne, kui ta käpa sisse lüüa jõudis. Ko-hu-tav.

Ja kui oleksin trammis märganud? Kas oleks karjunud üle peanuppude mere trammijuhile: „Trammis on taskuvaras, ärge avage uksi! Helistage politseile! Kas siin trammis on olemas suur ja tugev mees, kes teeb sellele kaagile ära?“ Ja mida teeks too kaak? Hakkaks mässama, nuuksuma?

Mu sõber on näinud, kuis nr. 40 bussis üks sõitja avastas, et tema mobiil on ära napsatud. Tõstis kisa, küsiti, vaadati, otsiti, aga varast ega mobiili ei õnnestunud enam leida.

Mul on pööraselt hästi läinud Eesti Vabariigis. Minu juuresolekul ei ole midagi mu käest veel suudetud võtta. Üritati sügisel galerii tööpostilt „ärandada“ mu sülearvuti. Ärandamine tähendab, et keegi paneb mitte endale kuuluva vara hõlma alla ja teeb minekut ehk läheb ÄRA. (Tegelikult seda sõna kasutatakse autovarguse puhul, kui saab veelgi kiiremini ÄRA.) Mu arvuti oli uus ja kallis ja ma astusin mehele ette. Mees sammus edasi. Ma hoidsin mehest kinni ja me lahkusime koos galeriist. (Nagu üks mees.) Mina ei olnud siis enam jalul, aga ma liikusin koos äraminejaga ja arvutiga ja ütlesin (vabandage, aga elu on karm): „K, ma ei lase s’ust lahti!“ Pudenesin siiski maha ja karjusin tänavail olijatele, et püüdke kinni, tollel on mu arvuti. Kõrvaltänaval oli imekombel rahvast just nii palju, et tüübile astuti mitmelt poolt ligi. Tal hakkas halb, viskas arvuti maha ja ütles: „K, noh võtke siis juba!“ ning pani punuma. Üks noormees ajas teda veel pikalt taga, teda ähvardati noaga, siis teine noormees jätkas jahti (kaitseväelane, vormis!), asi hakkas juba filmimõõtmeid võtma, kuid varas pääses minema. Saatus tegi minust varga, kuna minu kätte oli jäänud tema kott! Aga selle sees ei olnudki röövli I.D. kaarti. Käisin politseis ja hiljem kahtlustatavaid läbi tuhmunud klaasi piilumas, kuid siiamaani ei ole minu varast kinni püütud. Aga mul on mu arvuti. Ma tipin sellel praegu ja ta väiksemad haavad paranesid pea. Minu omadki, mida kohtuekspertiisis joonlauaga mõõdeti („Sinine verevalum ülareiel, 2 cm lai, 5 cm pikk“).

Trammimehest ei saanud minu varast. Helistasin siiski südamerahuks politseisse. Ei tahtnud, et temast saaks ka kellegi teise varas, aga see on võimatu. Praeguseks on mul välja hautud väga hea repliik, mida tahaks talle öelda, kui seda elulinti tagasi kerida saaks. See on natuke inetu, aga elu ei ole vaid lilled ja ükssarvikud, linnud ja jäätis. Kas ta mõnitamisest, s.t. riigikeelest aru saaks? Ei, loomulikult, ei maksa õelaks muutuda, ega kibestuda, ega väriseda. Ei ole siin nii hull midagi, teised tulevad appi. Kui ma oleksin tõesti trammis hüüdnud suure ja tugeva järele, kes kaagile koha kätte näitaks, ma usun, et ta oleks rahvasummast ka ilmunud. Võibolla oodatud kontrolör ise, jänesekõrvad peas.

Eestlased Eestis

TRENDING