Ei teadnud mina aastakümneid tagasi Pavlovist midagi, kui olin oma Memmel-Taadil külas ja Toronto Ämbri (Humberi jõe) orgu jõudnud vana valge jäätise „trakk“ hakkas väljuhääldajatest oma signatuurlugu laskma. Aga äkk-reageeringu ja tormijooksu vallandas see küll: „Kellel on 25 senti? Ruttu!“ Alati valitses ju hirm, et mürtsuv-turtsuv-laulev sõiduk jõuab enne eest ära, järgmisesse tänavasse põrutada.
Selline on üks kahest Tallinna elamurajoonides tiirlevast jäätiseautost, firma Balbiino „Jätsiabi“, mis maiasmokkadele nn jätsi koduukse ette toob. Pirita linnaosas Mähel kohale jooksnud tüdrukud teadsid täpselt milliseid pulgajäätiseid tahtsid ja sõbralikul Vambolal jäi üle vaid neid külmutusauto kappidest otsida. Foto: Riina Kindlam
Möödunud soojal pühapäeval tekkis sõbranna Merle tagaaias Mähel ootamatu üllatusena sama reaktsioon. Tihaste ja metsvindi valju sirina taustal kostis äkki mänguline, vallatu viis ja veel raagus hekkide tagant paistis teeristile ootama jäänud kirev autoke. Sõber tunneb sõpra – haarasin rahakoti ja fotoka ja pistsin punuma.
AS Balbiino jäätisetooteid Tallinna elamurajoonides pakkuv „Jätsiabi“ (jäätise slängisõnast jäts) sõidab juba neljandat aastat, seletas antud autot juhtiv ja jäätisesõpradele nende kodutänavatel tuttavaks saanud Vambola. Tema sõnul on see väga mõnus töökoht pensionieelikule, ta on ju nii oodatud külaline! Ainult paaril korral olevat mõni sapisem kodanik sõiduki tunnusmuusika üle kaevanud. (See meenutas New Yorgi linna paari aasta taguse helireostuse vähendamise aktsiooni käigus sätestatud reeglit, et jäätiseautod peavad müügipeatuse ajaks viisi summutama.)
Erinevalt Põhja-Ameerikast ei müü siinsed jäätiseautod masinast vahvlisse lastud pehmet jäätist, vaid pakuvad pulgajäätise valikut ja ka liitriseid pakke, nagu Soomes ja Rootsis. Stockholmis nägin omal ajal esmakordselt sarnast autot, mis korterimajade hoovi sõitis ja suuremaid „poejäätise“ pakke müüs. Jätsiabi ei ole ka vaid hooajaline nähtus; pealinlased ootavad karvase Yetiga (kanada Sasquatch või Bigfoot) kaunistatud jäätiseautot aastaringselt oma ukse ette. Tihtipeale sõidab maskott Yeti ise ka kaasa. Tallinnas on olemas ka temanimeline Yeti jäähall. Kuid ega konkurent kaugele jää – 1995. a. asutatud täielikult Eesti kapitalil põhinev AS Balbiino jagab turgu vana olija ja turu liidri, 1956. a. asutatud Tallinna Külmhoone Premia jäätistega, kellel on ka oma jäähall (!) ning kes juubeliaasta puhul tõid turule mitmekümne aasta taguseid pulgajäätise lemmikuid „Regatt“ ja „Tallinn“. Paljudel uutel jäätisesortidel on aga ingliskeelsed nimed (City, Hockey, Roxy), mis mind isiklikult väga häirinud on, kuid nüüd mõistan, et selle taga on rahvusvaheline müük. Mõlemad eesti ettevõtted varustavad kogu Baltikumi turgu ja Balbiino müüb ka Soomes, Rootsis ja Saksamaal.
Taas tagaaias... meenutas Pavlovit perekoer, rotweiler Inki, kes meie maiustamise peale etteaimatavalt reageeris. Alles Eestis olen lähemalt tutvunud ka Pavlova tordiga, mille besee olevat inspireeritud kuulsa vene baleriini batshkast ehk valgest kroogitud baleriiniseelikust. Aga kus seda magustoitu esimesena tantsija auks valmistati, kas Austraalias aastal 1935 või Uus-Meremaal 1929, pidavalt olema jätkuva ägeda vaidluse teemaks. Miks mitte Anna jäätis, krõmpsude beseetükikestega?...
