Peipsi ääres elavad neli sajandit tagasi Venemaalt usulise tagakiusu eest põgenenud venelased on Eesti kodanikud ja Eestile truud. Näituse kolm autorit on 8 viimase aasta jooksul saanud loa regulaarselt pildistada vene vanausuliste külasid ja nende elu. On imetlusväärne, et fotograafidel on õnnestunud pääseda vanausuliste intiimsesse sfääri, kujutades olmet (elu-olu), usulisi tseremooniaid ja lustlikke rahvalikke pühi.
Vanausuliste külad on siiani säilitanud oma traditsioonilise näo. Kasepääl (vanas kirjapildis Kaszepehe) tegutseb vene vanausuliste palvela alates 18. sajandist. Vanausulised (inglise k. Russian Old Believers) jõudsid Peipsi läänerannikule 17. saj. lõpul, põgenedes Eestisse patriarh Nikoni juhtimisel alanud vene õigeusu kiriku reformimise tõttu ja teisitimõtlejate julma jälitamise eest. Praegu on Eestis 11 vanausuliste kogudust, ka Tallinnas ja Tartus.
16. juunil 2007 avasid fotograafid Haas, Püve ja Peterson Peipsiääre vallas Kasepää alevikus Eesti Vabariigi ajal ehitatud vanas ambulatooriumihoones kunstikeskuse „ambulARToorium“. Praegune enam kui 1000 fotoga kollektsioon moodustab unikaalse kultuurantropoloogilise dokumentatsiooni Eestis sajandeid elanud religioossest, rahumeelsest ja lojaalsest kogukonnast, kelle omapärasest kultuurist ja kombeist teatakse siiani kahetsusväärselt vähe või omatakse stereotüüpset pilti. Algselt väikesemahuline näituseprojekt (millest tänavu on mõnda osa näidatud juba mh. Petroskois ja Pihkvas Venemaal, Arles's Prantsusmaal, Cardiffis Suurbritannias) on aga kasvanud ulatuslikuks visuaalseks uurimustööks, mida ligi 450 fotoga väljapanek Kunstihoones demonstreeribki.
9. jaanuari kultuurilehes Sirp kirjutas õigeusupreester Sakarias (Jaan J.) Leppik: „Üldiselt ei taha rangemad vanausulised, et neid pildistatakse. Nad ei taha ka seda, et teed palvemajani juhataksid mingid euroviidad turistidele. Ja üleüldse võib selle kogukonna devotsiooni fenomenoloogiliselt võrrelda aamishite omaga Ameerikas. Sest Peipsiveere vanausuliste sajandeid läbinud alalhoidlik usuline elu on alles hoidnud väärtushinnangud, millega nad on lääne ühiskonna arenedes ikka veel püsima jäänud.“ /... / „Kui vanausulistes on midagi väga erilist, siis see, et nad on vanausulised, sest kõiges muus on nad järveäärsed põlisvenelased selle sõna parimas mõttes. Sestap on piltidel tähtsatel kohtadel võrgud, paadid, kala ja karakatitsa.“
Näituse kuraator ja Kunstihoone juhataja Harry Liivrand ütles, et näitus „on meie oma ajaloolistest venelastest, rõhutades ja tähtsustades Eestis aktuaalset teemat, mis tänapäeval kõnetab globaalselt iga maad. Nende vaikselt hääbuva „moderniseeruva“ traditsioonilise elulaadi jäädvustamise omab suurt tähtsust muuhulgas ka religiooniajaloole. Vene vanausuliste ajalugu ja kultuur on ammu muutunud osaks Eesti ajaloost ja kultuurist.“ Veel rõõmustas Harry Liivrand, et näitust on käinud külastamas ka palju vene rahvusest inimesi, keda muidu Kunstihoones tihti ei kohta.
Sakarias Leppik: „Seisin väikses saalikeses tervet seina katva fotokollaazhi ees. Minu kõrvale astus kaks vene keelt kõnelevat ja jõuliselt lõhnastet daami ning üks neist, kommenteerides vanausuliste elu kajastavaid fotosid, ütles sõbrannale käega viidates: „Nu posmotri, grjaznõje oni i alkashi.“ („Näed, nad on räpased ja alkashid“ (Alkash on vene slängis jota, joodik — R.K.). Sellega andis üks venelane avameelse hinnangu Peipsi-äärsete vanausku venelaste elule. Samas oli see ka täiesti kogemata tehtud kompliment näituse autoritele, kes on suutnud tabada elu selle eheduses, koos sinna kuuluva esteetikaga. Tollest näitusest ju kumas läbi vanausuliste alalhoidlikkust? Nemad, kes mõtestamata ei tee midagi, ilmaasjata ei lähe kuhugi ega torma klantside asjade järele, kui mõni tuhmunud asi (on) veel täies tööjõus. Näitus kui hää dokument.“
Külastage arvuti kaudu Kasepää elu kunstis: www.ambulartoorium.ee Klõksake "galerii".
Ambulartooriumi võrgulehelt:
