Kordamine on tarkuse ema ja mul on küll vaja kolme- või enamkordset kinnitust (ehk mitmeid suvesid) teadmaks, et see kõige tavalisem sinkjas-lillakas kelluke on kurekatel ja mitte kurereha, käoraamat või mingi muu linnu ja tarbeeseme sulam. Eesti lillede nimed on vaimukad, ent keerulised: seanupp, härghein, tondipea, penikeel, koeratubakas, neiuvaip, näkirohi... Tahaks loota, et nad manavad midagi muinasjutulist silme ette, püsides seega paremini meeles.
Asusin pildistama põlluperve kaunitare, et hiljem kodus teatmiku ja interneti abil selgusele jõuda, mis lille nimi ning kas tema või tema nõbu ka Kanadas kasvab. Teadsin, et tee pealt kõrvale, pika rohu sisse astumine tähendaks tõsist riskimist puukidega, kuid see lisas omamoodi safaripinget. Lapsu kilkas samaaegselt kõrval vankris, kuna silmas aina oma lemmikuid – tuule käes sahisevaid puulatvu.
Eesti metsa all kasvab selline harilik KUSLAPUU (European fly honeysuckle, Lonicera xylosteum). Tema valged õied on väikesed, kuid magusalõhnalised ja meelitavad mesilasi. Herneterasuurused marjad on läikivpunased, kahekaupa alt kokku kasvanud ning mürgised.
...ja sealt kiviviskekaugusel, talumaja ukse kõrval ronib tema vennas, dekoratiivsete lehtedega kuslapuu aiavariant. Sellel on palju uhkemad kannustega õied, mis peegeldavad paremini taime ingliskeelset nime HONEYSUCKLE. Kui Eestis elaks koolibri, oleks ta siin maiustanud; nüüdseks on juba valminud kobarates oranzhid marjad. Fotod: Riina Kindlam
Esimesena jäi Kirde-Saaremaa metsa all silma punamarjaline põõsas. Selliseid metsaaluseid paarimeetrimehi on omajagu, aga millised neist on viirpuu, kontpuu või pooppuu, või hoopis paakspuu või kuslapuu, on siiamaani mulle selgusetuks jäänud. Neid nimesid seostab tihedamini inimestega; sealjuures ka nende lühendatud variantidega nagu laulja Voldemar KUSLAP, luuletaja Asko KÜNNAP ja esimese vabariigi aegne päevapiltnik Carl SARAP. Meeste nimede puutüvesid meenutavad lõputähed on aja möödudes ära murdunud või maha saetud.
Tõtt-öelda ei uskunud alul kuidagi, et see tagasihoidlik 1—3 m kõrgune põõsas, mis juuresoleval pildil, võib olla see peen poiss, keda inglise keeles Honeysuckle’iks nimetatakse, kuid ometi on. Kuslapuu iluaedades uhkeldavad ronitaimelised sugulased on lihtsalt enam tuntud. Metsategijad kiruvad teda: kõik kohad on täis rohkesti harunevate halli värvi okstega põõsaid. Nendest ei saa kergesti läbi, ei üle, ei alt. Samas on tema puit väga kõva ja sellest on valmistatud esemeid, millel on vaja suurt tugevust: jalutuskeppe, kangakudumissüstikuid, rehapulki ja heegelnõelu.
Ka Ontarios kasvab metsikuid kuslapuu liike nagu American fly honeysuckle (Lonicera canadensis) ja üllatas, et 10 meetrini roniva European honeysuckle’i (Lonicera periclymenum) rahvapärane nimi on torontolastele tuttav WOODBINE.