Hiinlastel algab 3. veebruaril jänese aasta, aga hiidlastel ja teistel randlastel algas juba nädala eest kala aasta. Juba jälle! Võiks ju küsida, milline aasta EI ole rannarahval kala aasta? Eesti rannarahval oli paraku kalata, hülgeta, merelainete ja -rannata aastaid liigagi palju peale Nõukogude okupatsiooni. Eestil on 3793 km rannajoont ning 1930. aastatel elas üle 10% elanikkonnast saartel ja veel suurem osa mandri rannakülades, kuid umbes pooled kaluriperedest lahkusid Eestist sõjakeerises.

FOTO: Viimsis asuv Rannarahva Muuseum üllitas uueks aastaks imekauni vanade fotode ja meenepiltidega kalateemalise seinakalendri ja kalendermärkmiku.Kalendri kaanepoisiks on 9. aprillil 1851. aastal Rammu saare lähedal tabatud küürvaal (ingl. humpback whale), teise nimega pikkloibvaal. Pildil on käsitsi kirjas “Pikka näpputegga wallaskalla", mille pikkus “31 ja 3/4 jalga englischi mõdu järrel". Seepeale saavad kõik lapsed targutada, et vaal pole ju kala! Foto: Riina Kindlam

Kas olete tuttav Rannarahva Muuseumiga? See asub Viimsi vanas koolimajas, kus 2005. a. avati esimene osa püsiekspositsioonist. Muuseumi missiooniks on koguda, hoida, uurida ja tutvustada ranniku ja saarte kalurikülade materiaalset ja vaimset kultuuri. Muuseumi huviorbiiti jääb kõik kalastuse, paadiehituse ja hülgepüügiga seonduv, nii esemed kui teave, samuti randlaste vaimne kultuur läbi aegade.

Sihtasutuse Rannarahva Muuseumi koosseisu kuulub tegelikult neli muuseumi: Rannarahva Muuseum (mille eelkäijaks on 1971. aastal asutatud Kirovi kalurikolhoosi muuseum), Viimsi Vabaõhumuuseum (asutatud 1980), Naissaare Muuseum (asutatud 2001) ja Pranglisaarte Muuseum (asutatud 2009).

Nii 13 lk-line seinakalender kui kõvade kaantega 122 lk-line kalendermärkmik on pühendatud kalale kui sümbolile. Kõik detailid – kasutatud fotod, alltekstid kui tähtpäevad on kalade ja randlusega seotud. Neis leidub fotosid Rannarahva Muuseumi, Eesti Meremuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, Kalevi Magusamuuseumi ja Eesti Filmiarhiivi fotokogudest ning erakogujate varasalvedest. Kalendrid on muuseumile kujundanud tunnustatud graafikadisainer Ruth Huimerind.

Muuseumi kodulehel (www.rannarahvamuuseum.ee) pakutakse, et on võimalik kalendreid tellida posti teel koju. Kuid ärge unustage, et eesti seinakalendritel, nagu enamikel Euroopas, algab nädal esmaspäeva ja mitte pühapäevaga.

Iivaknuut – hülgeküttide päev

7. jaanuar on eesti rahvakalendris nuudipäev, mis saanud nime kahe Knudi-nimelise Taani kuninga järgi: ühe, kes surmati sel päeval ja sai pühakuks ning teise, kes otsustas, et jõule tuleb tähistada 20 päeva. Nuudipäeval võetakse jõulukuuselt ehted, mistõttu seda päeva on kutsutud ka väikesteks jõuludeks. Aga iivaknuudist lugesin esmakordselt Rannarahva muuseumi kodulehel internetis.

Iivaknuudil kinnitasid vanad randlased lõplikult hülgeseltsi koosseisu: „Hülgeselts oli hülgeküttidest moodustatud jahiseltskond, mis võis koosneda kuni 12st mehest. Iivaknuudil saidki seltsi liikmed nn „ametliku seltsina“ kokku, kellega enne oli salamisi läbi räägitud. Sel puhul koguneti ühe seltsiliikme juurde, pandi paika tööplaan, jaotati ülesanded ning tehti lõpuks seltsi kinnitamiseks iivaknuudi pidu (kuni 3 päeva) – kas siis ühe liikme juures või käidi järjest kõigi seltsi liikmete kodudes.“

Mäletan oma vaimustust, kui paari aasta eest avastasin Saaremaa südames Kaarma kalmistul hiiglasliku, uhke maakivist ristikujulise hauatähise, mis püstitatud perekonnale nimega Ülgekütt! 7. jaanuaril toimub Rannarahva Muuseumis infopäev „Hüljes – osa meie rannakultuurist“, kus räägitakse hüljestest ja kaluri-hülge omavahelisest kokkupuutest – seda nii kalurite pilgu läbi kui ka seadusandlikest seisukohtadest lähtuvalt. Esinejad Soomest räägivad oma praktikast ja elust koos hüljestega Soome lahe põhjakaldal.

Oleme kuulnud muinasjutulisest kuldkalakesest, kes kalamehe soove täitis, ise vast valasime õnnetina vana-aasta õhtul ja rannakabelites oli tihti lisaks laevamudelile ka hõbekala, mis tagas ümbruskonna rahvale kalasaagid ning mille vargus röövis kalurikülalt kalaõnne. Kas 2011 kaladele endile õnne toob, on küsitav, kuna „Kalamehe võrgukodu“ www.kalale.ee kirjutab, et „võrreldes eelmise aastaga on Eesti kalapüügikvoot suurenenud 760 tonni. 2011. aastal saavad Eesti kalurid Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel kala püüda kokku 3779 tonni ulatuses, sellest ahvenat (perch) 1744, latikat (bream) 600 ja koha (zander) 600 tonni. Üle kümne aasta saab järgmisel aastal Peipsi järvest püüda ka rääbist (vendace / cisco), kelle püük seoses varude madalseisuga on olnud alates 2000. aastast keelatud. 2011. aastal on oodata siiavarude (whitefish) jätkuvat vähenemist, mis on tingitud viljakate põlvkondade puudumisest. Tindivaru (smelt) Peipsi ja Pihkva järvel on endiselt madalseisus seoses röövkalade suure arvukusega ja ebasoodsate keskkonnatingimustega.“

Aga mis puutub sellesse vaala, siis Läänemeres on küürvaal harv eksikülaline, kuid 1851. aastal ajas torm Rammu (täpsemini selle külje all oleva tillukese Allu) saare randa 9,7-meetrise „lõpnud“ (surnud) küürvaala, mille kaaluks hinnati üle 10 tonni (25 tuhat naela). Vaal viidi kahe purjepaadi vahel Tallinna, kus teda raha eest rahvale näidati. Hiljem ostis Peterburi Teaduste Akadeemia vaala 850 rubla eest ära. Vaala luustik on seal siiani säilinud. Tervislikku kala aastat!

Märkmed: