Märkmik: Rehielamu ja Tartu Jaani kirik – meie kingid maailma arhitektuuripärandile
30 Dec 2004 Riina Kindlam
Tänavune jõuluõhtu jumalateenistus Tartu Jaani kirikus oli kahtlemata eriti soe ja särav. Eesti ühe uhkema ja kogu Euroopas ainulaadsete detailidega arhitektuuripärli, 1944. a. Nõukogude vägede pealetungi ajal puhkenud tulekahjus varemetesse jäänud pühakoja taastamine on väldanud enam kui 10 aastat. Nüüd on viimistlustööd lõpusirgel ja kiriku ametlik taasavamine toimub suvel Hansapäevade raames. Foto: Riina Kindlam
Sattusin enne pühi Tartusse. Milline kingitus! Tartu mõjub mulle alati kirjeldamatult hästi. Seal valdab hinge täiesti teine meeleolu. Enne bussijaama jooksmist pidasin vajalikuks korra Jaani kirikut piiluma minna, vaatamata sellele, et sammu aeglustas sangpommi meenutav sülearvuti, mida õlakotis kaasas tassisin. Lootsin, et äkki õnn naeratab mu peale ja leian ukse avatuna, kuid ei. Tehes hoonele imetleva õueringi peale, õnnestus mul siiski näha osa tema siseseintele paigaldatud kuulsaid terrakota skulptuure. Need oli parasjagu valgustatud ja kergesti nähtavad läbi kiriku küljeakna. Kuid just enne, kui jõudsin fotoka pildistamisvalmis sättida, kustutati tuled. Imetleda oli palju muudki: tuulelippe, uksi, aknaid ja osa savikujude koopiaid, mis olid juba oma koha leidnud kiriku välisseintel ja peaportaali ehisviilu nishshides. Eesti Muinsuskaitse Amet on otsustanud säilitada kõik originaalkujud kiriku kaitsvas sisemuses.
Olime pealinnas sõbraga äsja arutanud, millisesse kirikusse jõuluõhtu jumalateenistusele minna. (Selline on see koguduseta rändur-inimlapse elu.) Tema pakkus välja, et sõidaks Tartusse Jaani! Meie õrnalt hullu soovi veeta enamjao jõululaupäevast bussis nurjas lõpuks siiski mure, kas rahvarohkuse tõttu sissegi mahuks ja nii sai tol kuuvalgel, tuulevaiksel õhtul mindud hoopis pealinna Toomkirikusse.
Mul oli aga õnnestunud osa võtta Tartu Ülikooli - Jaani koguduse jumalateenistusest Jaani kirikus möödunud, 2003.a. oktoobris, kui olin taas värskelt Eestisse kolinud. (Tartu Ülikooli kogudusel puudus kirik ja Jaani kirikul puudus kogudus – enne oli temal saksa kogudus – niisiis ühendati väed ja nimed.) Tol korral istusime ajutistel puidust pinkidel ja seinu varjasid tellingud ja kiled. Altar oli lihtne ja ajutine, kuid oli altar ja õpetaja Urmas Petti jäi meelde kui karismaatiline kuju ja hea jutlustaja. Olgugi, et hoone oli viimistlemata, oli tema müüride vahel viibimine eriline. Ta on kui punasest tellisepulbrist tõusnud ime, mida kogu teadliku elu varjanud kõrge plankaed. (1952.a. toimus varemete veelgi enam kahjustav varing.) Uus tornikiiver ja kuldne „ladvakukk“, mis ennesõja-aegsetele tartlastele oli justkui osa taevast, on noorematele vaid viirastus pildiraamatust, mis järsku linna taas valitsema hakkas. Selle nägemine jahmatab veel praegugi, kui Tallinna bussis Laia tänavat pidi linna siseneda.
Kogu Euroopas teevad selle kunstimälestise unikaalseks tema põletatud savist kujud: “Terrakota pole keskaegses kunstis päris tundmatu, kuid kogu Euroopa gootikas ei tea me ühtki teist ehitist, mille selles tehnikas skulptuurid nii arvu, suuruse kui ka kunstilise taseme poolest suudaks ligilähedaseltki konkureerida Tartu Jaani kirikuga,” kirjutab kunstiajaloolane Kaur Alttoa. On arvatud isegi, et Eesti rehielamu kõrval on Tartu kirik ainus, mida meil on lisada maailma arhitektuuripärandisse.
Antud figuurid on ainulaadsed mitte vaid materjali, aga ka valmistamise viisi poolest. Nimelt oli keskajal tavapärasem terrakotast (ehk põletatud savist) skulptuure valmistada negatiivvormiga, mis andis võimaluse seeriatootmiseks. „Tartu Jaani kiriku skulptuurid on enne ahjus põletamist saviplokist käsitsi välja lõigatud, seega on igaüks neist omaette originaallooming. Nii valmistatud skulptuuride ja ehisdetailide koguhulk ulatus kiriku valmimisajal, 14. sajandi teisel poolel ligi kahe tuhandeni. Kahjuks ei ole aeg ja inimesed Jaani kiriku arhitektuuriplastikat alati kõrgelt hinnata osanud, tänaseks on algsest arvukusest alles vaid pool,“ kirjutas noor museoloog Krista Ivask Eesti Ekspressi lisas Areen 29.07.2004, kui osa kujusid olid rännanud Tallinna Niguliste (kirik-) muuseumisse näitusele. Üks põhjus saviskulptuuride eksponeerimiseks Tallinnas olevat olnud ammu juurdunud eelarvamus, et tallinlased ei leia Tartut üles ja tartlastel pole pealinna asja...
Niguliste ja Tartu Jaani kirikud on tegelikult saatusekaaslased: Teises Maailmasõjas põlenud ja 1950-ndatel võimude poolt äärepealt likvideeritud keskaegsed pühamud, mis tänu kunstiajaloolastele säilitati ja hiljem taastati.
Jaani kiriku restaureerimist on rahaliselt ja moraalselt suuresti toetanud Eesti riigi, Tartu linna, Kultuuriministeeriumi ja Muinsuskaitse Ameti kõrval (Sihtasutus Tartu Jaani Kirik) veel Saksamaa Põhja-Elbe Evangeelne Luteriusu Kirik ja annetajad kogu maailmast.
Vahetult enne pühi sai kirik Tartu linnavalitsuselt kasutusloa ja peeti esimene ametlik jumalateenistus. Linnapea Laine Jänes olevat jäänud kiriku renoveerimisega rahule. Jaani kiriku taasavamine toimub Hansapäevade raames, 29. juunil 2005.
