Olen siiani suht vähe reisinud. Või kuidas võtta? Tallinna ja Toronto vahel on lennumiile meeletult kogutud. Kohe nii palju, et tavaliselt ei jätku raha mujale sõiduks. Pere on ju kõige tähtsam. Ja teisel kohal siis äkki... reisimine? Prahast lõunapoole polnud siinses maakerajaos jõudnudki. Enne nüüdset lendu Madeira saarele. Hurraa!
Tunnistan, et mul polnud kohavalikuga suurt pistmist. See oli mehe kaalutletud otsus, pärast pikki internetis veedetud otsimistunde. Olime veendunud, et eestlaste populaarsed soojamaa sihtpunktid Türgi, Egiptus, Dubai meid ei tõmba. Kahtlemata on nendes paikades ääretult palju ilu, kultuuri ja ajalugu; samas omajagu kuurordimelu ja rahvamasse, mis meile ei istu. Mu taimi armastav mees avastas, et Madeira on kui tohutu botaanikaaed ja mis olulisim – seal on erakordsed matkarajad merepinnast kuni 1800 m kõrgusele. Madeira puhul on hoiatatud, et kui ihkate tümpsuvat ööelu, ärge sinna minge. (Selle jaoks on nt tuntud Tenerife Kanaari saartes). Võib-olla seetõttu olimegi pealtnäha kõige nooremad inimesed Ülemistelt startivas lennukis!
Kanaaridest veel niipalju, et selle piirkonna neli saarestikku Atlandi ookeanis piki Portugali ja Aafrika rannikut kannab ühisnimetust Macaronesia. Põhjast lõunasse loetletuna on need: Assoorid (Portugal), Madeira saared (Portugal), Kanaarid (Hispaania) ja Rohuneemesaared ehk Cabo Verde vabariik. Kõik on vulkaanilise tekkega, kuid kunagine kuum punkt on ammu nihkunud ja vulkaanilist tegevus enam pole. Viimased pursked toimusid 6500 a tagasi. Kuna saared sündisid eraldatuna naabermandritest, valitseb seal ainulaadne taimede ja loomaliikide leviala.
Kuus tundi kestnud "charter" otselend viis Tallinnast mere kohale betoonsammastele ehitatud Madeira lennujaama. Muud lamedat maad lennurajaks lihtsalt polnud võtta, kui välja arvata üks kõrge mägiplatoo ehk lavamaa. Isegi pealinnas Funchalis olevat Portugali meistriliigaklubi Maritimo jalgpallistaadioni ehitamiseks mitu küngast maha võetud. (Tänapäeva üldsusele on Madeira tuntuim poeg Real Madridis mängiv jalgpallur Christiano Ronaldo.) Maandumine oli küllaltki ärevusttekitav: enne suur laskuv ring sinimere kohal ja siis 2,800 m maandumisrada, järsaku ja mere piiril. Kunagi oli siin lennurada kõigest 1,600 m. Ja 1977. a kaks katastroofi, mis kokku nõudsid 167 inimelu.
Madeira matkaja märksõna on LEVADA. Nende veekanalite ehitamist alustati 16. saj, et tuua vajalikku vett mägedest saare lõunakalda põlluterrassidele. Antud fotol läbis rada justkui kõrge kadastiku, hiljem selgus, et tegemist on puis-eerika (Erica arborea) ehk kanarbikupuudega (tree heath / heather).
(Muhu, Mallorca, Madeira (II), jutujätk:)
Muhust ega Mallorcast ma tegelikult juttu ei tee, tahtsin lihtsalt teie tähelepanu püüda. Selleks on parim viis siduda tuttav tundmatuga, omane võõraga. M-saar, millel matkasime, oli Madeira. Võib-olla polegi see teile võõras paik? Ehk peatusite selle sadamas teel Rootsist Põhja-Ameerikaase?
Kui laenutasin raamatukogust "Unustatud merereisid: Eestlaste hulljulged põgenemisreisid üle Atlandi 1940. aastate teisel poolel" (Jüri Vendla, 2010), leidsin üllatuseks omajagu fotosid eestlastest Madeiral. See "ujuv Eedeni aed" on olnud Atlandi ületajate esimene peatus läbi sajandite. Sealt saavad läände pürgijad abi portugallaste avastatud tuuleliikumisest nimega Volta do mar ("merepööre"). Seda püsivat tuult, eesti keeles passaat (trade wind), mis puhub 30ndatelt laiuskraadidelt ekvaatori poole, kasutas esimeste seas mees, keda portugali keeles tuntakse kui Cristóvão Colombo. Ühed viimased kaasmaalased, kes Madeiralt passaadis kulgesid, olid Jaan Tätte ja Marko Matvere, kes on teiste eestlastega parasjagu katamaraaniga ümbemaailmareisil.
Reisikaaslane juba tõreles, et mis nende faktidega, rääkigu ma asjast! Asi oli nõndaviisi, et igal hommikul imestasin taas õhu üle – kirjeldamatult puhas ookeanisiid – ja kujutasin ette, kus me maakaardil asume. Nii üksi suures sinises, justkui torni serval, mis kunagi vulkaanide voolitud. 1000 m ja enam allpool ujusid Madeira süvaveelised rahvuskalad, õudse väljanägemisega süsisabad (espada, Black scabbard) ja 1800 m ülal saare keskel ootas „Kolme tipu matk“. Iga päev ärkasime nullpunktis; täpselt nende kahe äärmuse vahel mererannal, kusjuures ärge unustage, et saar on kõigest 20 km lai ja 56 km pikk. Hiiumaast väiksem.
Madeiral on kahe kalaroa maitsmine kohustuslik: priske punalihaga tuunikala ja pildilolev angerjataoline lintjas süsisaba, espada ehk Black scabbard. See saare rahvuskala elab 600-1600 m sügavuses (1,5 km pikkused õngeridvad!) ja tohutust rõhuvahest tingituna jõuab pinnale surnuna, olles oma sisikonna suu kaudu hüljanud. Tema filee on vastupidiselt välimusele valge, õrn ja hõrk; serveeritakse tavaliselt praetud banaaniga.
Tavaliselt paistis päike, kuna ärkasime lõunarannikul, pealinnas Funchalis. Kuid nagu Eestiski kõige kaunimal suvepäeval, pidi päevaseiklusteks olema varutud vihma- ja tuulekindel jakk. Kui Funchalis pea kuklasse ajada, võib tihti näha, et rohelised mäetipud ülal on juba pilves. Ja põhjarannik tippude taga mõistagi enam veel. Sellepärast hakatigi 16. saj. ehitama nn levadasid ehk veekanaleid ülalt alla mööda lõunakallast, et mäeveerule rajatud põllulappe kasta. (Foto levada kõrval kulgevast matkarajast täiendas möödunud nädala jutujagu.)
Madeira tähendab portugali keeles „puit“. Avastamisehetkel 15. saj. oli saar kaetud loorberi- (ingl. laurel) ehk nn laurisilva metsa kooslusega, millele maaharimise eesmärgil tuli otsa pandi. Tulekahju olla kestnud seitse aastat. Hiljem istutati asemele eukalüpte, kiiresti kasvavat head küttepuud, mis loodustasakaalu enam kui viltu vedasid. Nüüdseks on saare olemasolev ürgse algega loorberimets UNESCO maailmapärandi nimistus. Pealinna nimi Funchal tuleneb portugali sõnast funcho – apteegitill ehk fenkol (ingl. fennel). Sellega me silmitsi ei juhtunud; kõige rohkem haritavast jäid silma banaanisalud väiksemate viljadega kui eurobanaan, millega harjunud oleme.
Igal hommikul tuli otsustada, milliseid matkaradu ette võtta. Neid on igale tasemele: mõni levada kulges justkui pargis, teisi ajasime taga mööda tohutuid kivitreppe või suhteliselt kitsaid ja konarlikke radu. Matkajaid oli igat masti ja neid oli huvitav jälgida (ja iseendaga võrrelda). Pidasin väga lugu vanematest inimestest, kes tasa ja targu ronisid matkakepi toel või põlvesidemetele vaatamata. Tundus, et kohalikus supermercados oli enamik end varustanud võileivakraami ja troopiliste viljade mahlaga, mida kaunis kohas nautida. Meie piknikupaikadest sai ühtlasi erinevate looduskeskkondade loetelu: 1) subtroopilise loodusega niiske jõeorg, kus metsamaasikad ja kallad kõrvuti; 2) merekallas 589 m panga varjus (Euroopa 5. kõrgeim); 3) kõrbekuiv kaljuneem silkavate sisalike seltsis; 4) platoo ehk lavamaa pilvedesse mattunud orgude kohal; 5) tulekahjust söestunud põõsastega mäeveer.
Varjud viitavad: "Seal all me alles matkasime, kuhu nüüd laskunud paks pilvetekk." Tänu golfihoovusele on Madeiral aastaringselt nagu Eesti suvi, tänu passaadidele (trade winds) saab siit purjetada Ameerikasse, tänu vulkaanilisele pinnale kasvab siin kõik ja kliimavöötmeid jagub.
Udu võis nii kiirelt orgu mööda peale sõita, et lausa hirm hakkas. Jalakäijatetunnelid läbi kottpimedate mäelõikude nõudsid teineteisest kinni hoidmist ja üheskoos rõõmsa laulu laulmist (taskulambid jäid Tallinna maha!). Ja kurvilised mägiteed kaheistmelises Smart kabrioletis, kui kurvi tagant tuli vastu buss... Saarel aga puuduvad maod, kiskjad ja tüütavad putukad. Kahte sääske nägime.
Reisielamused, kasvõi korraks oma argikeskkonnast väljaminemised, on niivõrd rikastavad, et neid on keeruline teiste jaoks sõnadesse panna. Alati naastakse teistsugustena. Mina pole elus nii mitu korda ühte rada matkanud, kui nüüd tagantjärgi vaimusilmas seda mägirada. Olin esimest korda nii kõrgel, jalgsi pilvede kohal. Arvasin, et mul pole mingeid mägesid vaja (lihtne eesti inimene, kes mäesuusatmise asemel alati murdmaad ülistanud), aga kui Lõime tänaval lapsekäru lükates hoovab tuulejaki kraelt päikesekreemi lõhna tean, et need seekord matkamata või lõpetamata jäänud Madeira rajad peavad kunagi matkatud saama.
Mägirada kulgeb Madeira saare kolme kõrgeima tipu vahel alates 1818 m kõrgusel merest. Ees on näha piiret ja laskuvaid treppe. Kes selle saare radu on ehitanud, toestanud, kividega sillutanud ja treppe ladunud? Rääkimata levadadest (veekanalitest) ja auto- ning matkatunnelitest läbi mägede. Omal ajal olid siin orjad, seejärel lihtsalt kõva töö. Fotod: Riina Kindlam