Alles hetk tagasi sain teada, kust pärib üks jaanuari vanematest nimetustest — SÜDAKUU. Kuna jaanuar jagab talve kaheks, on see talve süda. Talve kõrgpunktiks või taliharjaks peetakse südakuu 14. päeva. 17. jaanuari ehk tõnisepäeva nimetab maavalla kalender samuti taliharjapäevaks. Sellel päeval asusingi teile kirjutama. Õrn valge kirme on lõpuks pealinna pindadelt helendamas; pikalt oli maa must.
Järgmise kuu alguses ilmub Eestis koos ajakirja ANNEga lisanumber „Sauna eri“. Teiste eksootiliste saunade seas tehakse seal juttu ka Kotkajärve Sissiküla saunast, kus sel nädalavahetusel on noorte kiljumist ja pangede kolinat küllaga. Foto: Ingrid Kütt
Kui on palju teha ja sind kannustavad ülesanded ja tähtajad, siis loodus su ümber võib jääda mõneks ajaks märkamatuks. Aasta esimestel nädalatel kipub inimhing olema sellises ümberhäälestumiste seisus. Pühad on detailiderohked ja pärast seda valdavad meelt ratsionaalsemad sihid. Mina näiteks ei pannud eriti tähele, kui möödunud nädalal sadas vihma. Muidu pean südatalvist vihma kohutavalt masendavaks nähtuseks, aga seekord ei jätkunud hinges ruumi, et selle üle südant valutada.
Küll süda teab – sattusin sellenimelise laserplaadi peale enne pühi. Ansambli nimi on Tuulemaa. (Juhtumisi olen just sellenimelisel tänaval hakanud palju käima, sellepärast pidingi ostma selle plaadi, mis „kiigub folgimeeliskelu ja jazzi vahepeal“). Küll süda teab ja ise mõõdab, mis on tähtis. Võtab vajaliku sisse ja surub liigse välja. Järjest just nii ja sellele ei pea, ei suudagi mõelda. Küll on hea! Puhkus mõtlemisest ehk asumine tegudele.
Järjekordne suusatamise maailmakarikaetapi korraldamine Otepääl oli tegu ja justkui õnnestus ilma pikemata. Ilma oli, lund oli, rahvas oli õnnelik ja meie riik on tänu sellele üha enam tuntud ja hinnatud. Kaugelt pealinnast vaadatuna kumas see televiisorist kui metsavaheline ime: sini-must-valgete meri piki suusaradu ja neli meie meest maailmakarika punktidega. Kristinast rääkimata.
Lõpuks jätkus siiski aega kiigata kalendrit, rõõmustada selle üle, et lund on tibakegi maas ja ühtlasi märgata, et päikest pole juba pikka aega nähtud. Võiksid pöörata maa ja taeva ümber ning vahet poleks, ainult et maa on rohkem mustatriibuline. Taustavärv on üks suur pudrukauss. Muide, vanarahva maakalendris on 2. radokuu (veebruar) PUDRUPÄEV, jällegi süda – see, mis poolitab inimeste talviseid toiduvarusid.
Saun on sooja süda, hetkel väga palju abistav eliksiir. Käisime kuu alul töökaaslastega Viimsi Spa saunamõnudega tutvumas: mullivann, aurusaun, soome (ja miks mitte ka eesti) saun ja soolakamber. Lõpuks määrisime kehad muda ja näod meega sisse ja istusime hangudes ja küpsedes soojadel mosaiikkivipinkidel. Puudus vaid infrapuna saun, mis on paljudes eesti spordi- ja veekeskustes juba tavanähtus. See oli uuriv ajakirjandusretk, alustasin nimelt tööd ühe eesti naisteajakirja juures, mille veebruarikuu numbriga kaasneb väikeseformaadiline lisa, „Sauna eri“. Palju lugusid, tootetutvustusi ja arstide nõuandeid. Õige asi õigel ajal, sest talihari toob Eestisse kiire külmenemise ja selle lehe ilmumise päevaks paugub esimene tänavune tõeliselt käre pakane, kohati kuni 29 kraadi külma.
Kadrioru spordikeskuse või meeleolukama, ehedama maasauna puudumisel nuusutan kodus südamekujulist tõrvaseepi ja meenutan esimest tumedat, madalat, sammaldunud katusega Sissiküla saunatare. Ja neid libedaid, madalate vahedega treppe, mis Kotkajärveni viisid.
Sissiküla saun tõusis kaljunukile Kotkajärve kohal aastal 1956. Suurejooneline ümberehitus toimus 1991 ja ta hävis tulekahjus 1999. Nüüd on selle asemel uus ja ilus, kuid algsele vastupidiselt hele ja kõrge (tuleohutusnõuetele paremini vastav) saun. Seal käimine on siiamaani noortele suureks elamuseks, mida vägagi tõsiselt võetakse. Foto: Ants Kütt
