Hästi tore on tõdeda, et ajalehed kajastavad muu “tähtsa” seas ka sõnumeid looduses toimuva kohta (ja seda mitte vaid tubli Maaleht). Teleristki läbis uudis Tapa sõjaväepolügoni alal magavast karuperest, keda väidetavalt äratasid kaitseväelaste harjutuslõhkamised. Lõpuks selgus, et magavat pesakonda ründas hoopis isakaru, kes tappis ühe poegadest. Kuid uudis aitas kinnistada sõnumit, et tuleb arvestada keskkonna ja tema esimeste püsielanikega.
Ilus ilm meelitas aprilli esimesel nädalavahetusel rahvast välja kevadet nuusutama. Suurvee aegu on Tallinnast ca 30 km idas asuv Jägala juga eriti muljetavaldav. Kõrgelt klindiservalt alla voolav kaunis juga on ühtlasi Eesti kõrgeim, 8,1 m. Siit pärineb ka vanim kirjalik teade vesiveskist (13.saj. algusest) ning veelgi varasemal ajal on see koht eeldavasti olnud muistne kultuspaik. Tarvo Hirs ja Elle Palumäe jälgivad mis edasi, all jõeorus toimub.
Soomaa rahvuspargi piirkonda saabus märtsi lõpus juba nn. viies aastaaeg ehk jõgede üleujutusperiood. Kohalike elanike jaoks toob igakevadine suurvesi kaasa vastavad toimetused. Näiteks Karuskosel elav Aleks ehitas koos abilistega eesti tõugu mära Emmule lauta parve, et loomal oleks kuiv küljealune, kirjutas Postimees.
Maaema kindlad kevademärgid on ka Tuhala Nõiakaevu “keemine” ja Emajõe tagurpidi voolamine. Nõiakaev on unikaalne karstiallikas kogu Euroopas. Ta pole arteesiakaev, vaid ammutab oma vee 7 m sügavast maa-alusest jõest. Kaev hakkab keema, ehk 100 liitrit sekundis üle ajama vaid siis, kui jõevee vooluhulk on vähemalt 5000 liitrit sekundis. Seda vaatepilti võib kevadeti näha ühest päevast kuni kolme nädalani (viimati 1999. a.) Rahvapärimus ütleb, et Nõiakaev hakkab keema, kui Tuhala nõiad kaevus vihtlevad.
Aeglase vooluga Emajõgi ei saa aga kevadeti kogu Pede jõe veemassi Peipsi poole juhtimisega hakkama ja nii kandubki sellest suur osa 6-km lõigul hoopis Võrtsjärve poole. (“Siin pole mingit kahtlust, läheb Võrtsjärve nagu kolin,” kinnitas Suur-Emajõe lähte lähedal Jõesuus elav kalur Vello Ilves.) Harilikult kestab tagurpidivool kaks nädalat, kuni Võrtsjärve jää on sulanud.
Kalameeste Peipsi järvejääle kippumine on teine iga-
"
kevadine kindel uudis vaatamata hoiatustele. Alles 5. aprillil päästis Piirivalve 144 kalameest hõljukiga (hovercraft) Peipsi jäält. Tänavused jääolud merel olid kesised, eriti võrreldes möödunud pika pakasega, mis sulges peaaegu kogu Soome lahe. Selle talve ainus ametlikult avatud jäätee (mis nõuab 22 cm jääd) oli mandri (Rohuküla) ja Vormsi saare vahel. Küll aga kirjutati pooles märtsis, et “saarlased teevad eluohtlikke retki üle Suurt väina katva jää” ning riskiti autoga ületada ka Hiiumaa ja Saaremaa vahelist jääd.
Nädalapäevad tagasi üllatas Postimehe koduleheküljel ebatavaliselt tore uudis — “Esimene toonekurg jõudis Viljandimaale”. Viskasime sõpradega nalja, et äkki on laudakatusele paigaldatud otseülekandeks ka kurekaamera.
Tänastest, 7. sulakuu nn. online uudistest internetis võib lugeda, et “Politseinikud põrkasid kokku põdraga” ja “Kalev alandas mõne maiustuse hinda”. Ju seegi on kevademärk. Kuid võtke ka teadmiseks, et “Pärnu volikogu ei pruugi rannas õllejoomist lubada”.
