Sellest pildivõtmise kohast 50 m sisemaa poole säras päike – ja kuumalt! Suvitajate taga on aga näha vaid suurt udupada mille alt külma õhku mööda veepinda säärtele hoovas. “Näe, meri õitseb!” hüüdis üks me seast. Rahvas räägib, (vähemalt Noarootsi valla rahvas Läänemaal, keda me Roosta ranna kandis kohtasime), et meri peab 3 korda õitsema, enne kui kõlbab ujuma minna. Enne seda kuuma mandri ja külma merevee vahelist lahingut ei ole vesi piisavalt soe. Foto on võetud 24. juulil. Veidi lõunapoole, Haapsalu lahes oli 18. augustil Paralepa rannavesi 19 kraadi soe.
Ajalehtedel on tihtipeale eri teemadega tegelevad erinumbrid. Maalehel võiks praegu näiteks olla „Seene või sõstra eri“. Spordilehel muidugimõista Kreeka eri. Seda tegelikult ei olnud, kuna eestlased spordivad igal pool mujalgi; nad isegi juba suusatavad. Otepääl peeti 14. korda Saku Suverull, rullsuusavõistlus, millest võttis osa valdav enamus möödunud talve maailmakarikasarja kokkuvõtte esikümne suusatajaist. Võitsid Kristina Shmigun ja rootslane Anders Södergren.
Ei ole paslik kulutada kallist suve teleka ees lösutades. Selle reegli erandiks on loomulikult olümpiamängud. Kuuldavasti mõni Põhja-Ameerika telekanal ei näidanud järjekordselt eestlasi (ja muid väikerahvaid?) Ateena avatseremoonial staadionile marssimas. Mõelge vaid: nii Eurosport oma briti kommentaatoritega kui ETV ei näidanud avatseremoonia kolme tunni vältel ainsatki reklaami. Ega meilegi kaua kaasmaalasi näidatud, kuna nende read on suht lühikesed, aga vilksamisi kangastus, et Eesti delegatsiooni Ateena 2004 erirõivastuseks on erksad helerohelised t-särgid valgete jakkide ja pikkade pükstega. Koos sportlaste pruuniks päevitunud palgetega ja käes hoitavate sini-must-valgetega sai sellest jõuline vaatepilt. Lippu kandis ees Sydney 2000 kullamees, kümnevõistleja Erki Nool. Postimehe spordiküljel ilmunud reklaam teatab, et olümpiakoondist riietab FILA. See reklaam on telest tulvavast talutavam.
Ehitustööd, aias rohimine, kalapuhastamine, leili viskamine, liha grillimine, tantsu vihtumine sõbra pulmas – kõik nõuavad janukustutamist. Eripruulidest ilmusid suve hakul Saku metsik eesti õlu Mäger, Saku Valge (tegelikult udune nagu nisuõlled ikka), Pärnu Õlu pruulis oma 125. aastapäeva puhul Jubileumi (nendelt on turul ka omanäoline Meeõlu) ja Haljala Viru Õlu pruulikojast ilmus muuseas Vahva sõduri õlu, Jaroslav Hasheki ülipopulaarse raamatutegelase Shveiki järgi. Ta reklaamib ennast kui „tõeline vedel leib“. Kes eelistab suvel vedelat leiba, kes jäätist, isiklikult hakkas väga meeldima Schorle ehk „odava valge pakiveini ja mineraalvee segu“, millega Berliinis kostitati. Paljudele kaljadele lisaks oli põnev maitsta Mustamäe Szholnoki turult leitud Musta leiva kalja. Must nagu öö ja äärmiselt meeldiv; õllemaigune. Pudelisildil leiduvast linnanimest ei saanud paraku aru, kas tegu on Lätis või Leedus valmistatud joogiga.
Kui enamus Eesti inimestest ei pidavat teadma, kuidas rahvusloomaks pürgiv mäger (inglise keeles badger) välja näeb, siis tuleb välja, et mina jälle ei tunne kirssi ära. Juba oli kevadel suuremat sorti tõe tagaajamine toominga ja metskirsi erisuste paikapanemisel. Nüüd, kui mina marjakoti ilmumise peale hüüdsin „Oo, kirsid!“, olid need hoopis „Aa, murelid!“ Sellest ka järeldus, et nood magusad, lihavad viljad, mida olen kogu elu Kanadas söönud (olgugi, et üldjuhul poest ostetuna), on hoopistükis murelid, sest kirsid on hapumad, vesisemad, väiksemad. Metsikumad? Ehk siis mägra poole? Järgmisena tuleks ilmselt üritada ploomi ja kreegi vahe selgeks teha. (Sõbranna sõnul kreek olla kirsileeris ehk siis hapum, vesisem, väiksem.) Selge see, et sellisel puhul Saagpaku sõnastikust suurt abimeest ei ole, vilja tuleb ikka oma käega katsuda ja süüa! Nagu siin süüakse herneid kaunast. Soovitatavalt mitte nii nagu eile nägin; tühjade kaunade rada pikalt mööda Narva maanteed maas.
Ka inimesed õitsevad suvel. 7. augustil abiellusid Pirgu mõisapargi looduses Johanna Helin ja Andres Kasekamp. Helsingis sündinud Johanna on õppinud muuseas Tartu Ülikoolis ja töötanud Eestis. Sel ajal omandas ta soravalt eesti keele ja kohtas Torontost pärit Andrest kes on hetkel Tartu Ülikooli politoloogia professor ja Eesti Välispoliitika Instituudi direktor. Eelseisva sügissemestri veedab noorpaar pisitütre Kaisaga Torontos, kus Andres on Toronto Ülikooli ajaloo külalisprofessoriks. Fotod: Riina Kindlam
Teatmeteosed on kahtlemata suureks toeks, nagu seda on tänavu ilmunud Eesti taimede kukeaabits (1200 Eesti taime; 950 värvipilti); autor Toomas Kukk, kirjastus Varrak. Seejärel tuleb ikka oma silm pääsusilma vastu panna, mis roosana võiks pigem küülikusilm olla. Ka sellevõrra targemaks sain hiljaaegu, et jänes elab metsas, kodujänes ehk küülik aga meie keskel. Need on kõik elavad näited välismaal kasutatava igapäeva eesti kodukeele loogilisest lahjenemisest. Mida siin turul või matkal käies parandada saad.
Kukeseeni tunnen ära iga kell, nad on oranzhid ja neid on tänavu murdu. Naised pidavat metsa ja kodu vahet ämbritega lausa jooksma. Mina leidsin nad keedukartulitel, juba soustina. Kõrvalolevasse hiinakapsa salatisse oli punaseid sõstraid pillutud. Ilus! Aga kaubanduskeskustes on seened turuhinnast poole kallimad. Kukeseened on parasjagu keskturul 45-50 kr/kg, mustikad Nõmme turul 35-45 kr/kg.
