KUS OLLAKSE? Vainu talu põllul, Koikla külas, Saaremaal. MILLAL? 20. heinakuu päeval 2008. AGA MIDA TEHAKSE? Aeg on sealmaal, et valminud vaarikad, sõstrad ja tikrid ootavad korjamist, aga siin ollakse hoopis õitsval kartulipõllul ja saak, mida korjatakse, on tüütu kartulimardikas. Perenaine, vanaema Pilvi Aavik (paremal) talitab nii igal hommikul ja õhtul: keerab lehti ja nopib nende varjus maiustavaid oranzhi-mustakirjuid mardikatõuke purki. Hiljem visatakse kahjurid tulle. KES KORJAVAD? Linnarahvas tuli appi! Ülle Väina (vas.) ja Aaviku noorpere: Pilvi minia Ave, pojatütar Suzy ja poeg Andres. Tähelepanelik vaataja leiab pildilt üles ka koera Luti.
Kuigi kartulimardikat ehk koloraado mardikat (ingl.
Colorado potato beetle) on Eestis juba pikemat aega tuntud kui kurja tegijat, on ta Saaremaal uustulnuk. Vainu talus võideldakse temaga alles teist suve. Ja ta ei söö valimatult: mardikad ei huvitu näiteks vanavanaema Aino kartulisordist teistpool teed Laatsi talus. Pildile püütud kartulipõldu ümbritseb veel mainimist väärt teravili, mis Leisi vallas uudiseks: nisu ja rukki hübriid nimega Triticale.
Mardikajaht pole ainus sitikasõda, mida maal päevast-päeva peetakse. Kärbsed, sääsed, parmud ja tigedad sipelgad nagunii, aga hea perenaine (vähemalt sealkandi taludes on need naised) korjab rituaalina õhtuti oma lemmikloomadelt puuke. Õhtuste, kella üheksaste ETV uudiste ajal on naabertalus Kaasikul kass Mõmmi Mamma süles ja osavad näpud muudkui käivad, niisama endastmõistetavalt kui kududes. Ka koer Pätu saab kuudi ees sarnase õhtuse esmaabi kuuri.
Tore, kui järgneva põlvkonna liikmed lähevad kohe krapsti sõstrapõõsa alla kui vanaema neile kausi ulatab (teades, et teole järgneb üldjuhul kook), puhastavad seeni ja ei pelga kartulimardikaid. Nii see käib, kui maal on omajagu suvesid mööda saadetud ja maa saadusi nauditud. Lõbus vanaema Pilvi sai siiski suvitajaid vastu võttes kõhutäie naerda: „Näha kohe, et linnarahvas, toovad tilli ja sibulat maale kaasa!“
