MÄRKMIK: Taasiseseisvumine mändide ja õunapuude all
27 Aug 2004 Riina Kindlam
Möödunud neljapäeval, taasiseseisvuspäeva eelsel õhtul küsis minult Eestis külas olev Toronto eestlane, mis homme toimub, et kuhu rahvas riigipüha tähistama läheb. Jäin talle tühja pilguga otsa vaatama ja ütlesin: „Küllap nad lähevad maale“. Kuna mul oli järgneva pidupäeva kava kenasti sisustatud perekondliku kokkutuleku ja sõbra sünnipäevaga, polnud ma lehte suvatsenud piiludagi, et uurida, kus midagi ametlikku sünnib.
Nõukogude ajal, 24 aasta eest Kanadast saadetud titeriided lähevad nüüd järgmisele, taasiseseisvusaja ringile, seekord juba lapse seljas kes eelnevast ajast vaid kooliõpikust loeb ja esivanematelt kirjeldusi kuuleb. Foto: Riina Kindlam
Jäädes nõnda vastuse võlgu, tajusin hetkeks kogu riigi (või oli see „ükskõikse noorema põlvkonna“) süüd, et kõigest 13 aastat vabadust käes ja ei osatagi hinnata, minnakse niisama suvitama... Sest loomulikult oli tema, külasolija, entusiasm täiesti tuttav. Ka mina ruttasin tänavu esimest korda vabariigi aastapäeva päikesetõusul Toompea lipuheiskamisele, kuid kas ma igal aastal seda teen? Jään vastuse võlgu.
Usun aga siiralt, et kui eestlane ka lipuga ringi ei jookse, hindab ta seda vabadust, mida tööpostilt tolleks päevaks saab ehk siis väikest vabadust suurema raamis. Mõistetakse vägagi hästi, et iga meile kingitud püha on kunagi millegagi ära teenitud, et ta on just MEIE püha, mil saame kokku, heiskame lipu koduõuele, oleme rõõmsad ja naudime oma vabadust nagu ameeriklased oma 4. ja prantslased 14. juulit. Ainult et meie pühade tagamaad on palju selgemini rahval meeles; kui mitte alati silme ees, siis südamesopis.
Katsu sa säärasel suvepäeval vabadust mitte tunnetada! Keskpäeva sihiks oli Nõmme, pagasiks kanada kaisukaru, austraalia shiraz, mandlirõngad ja kolm gerberat. Aate tänava tarade taga klähvivad koerad ajasid vaid muigama; nr. 18 bussis kuuldu tuletas meelde ja ajas ärevuse sisse, et varsti asub medalit küttima Indrek Pertelson.
Nõmme männid teevad sellist häält, mis õrnalt ehmatab, kui oled kesklinna kodanik. Harjumatu, kuna tuul läbi okaste on teistsugune kui lehtede kohin, mille puhul pean tunnistama, et kui silmad sulgeda, on tuttav kanada hääl. Tol päeval tuult ei olnud (seetõttu oli soe), aga see-eest tervitas sugulaste aeda saabudes teine kanada kõla: muruniitja. Meie ringis oli kuulda vaid kana susisemist grillil ja kõige värskema pereliikme tagasihoidlikke mulksatusi ja piukse (perenaise tütretütar, mitte väimees), kuid selgus, et ümberringi on uueks moeks saanud murumätta panek, millega kaasneb niidukimürin. Tegelikult kadus mootori märatsemise võlu üsna pea, kui märkasin, kuivõrd eba-nõmmeliku käitumisega on tegu. Ega vanad nõmmekad korralagedust talu, nad lihtsalt teavad, et liivane nõmm oma rohu, ristiku, kanarbiku ja sambatuttidaga on kord ise! Millest muidu haaravad kinni järgmised nõmme männid? Kust korjab pihlakamarju ja käbisid väike Ellen?
Pisikese Ellen Kalda sündi ennustati Eesti taasiseseisvumispäevaks 20. augustiks kuid tüdrukutirts tahtis ema-isaga lähemat tutvust teha juba kolm nädalat varem. Niisiis veetis ta riigipüha juba perekeskis, ema Katariina süles, Nõmme mändide all. Foto: Riina Kindlam
Kui pere pildistatud ja kõht pakatas mustsõstramorsist, tuli panna pidupäeva teine käik sisse, mis tähendas kodust kartulisalatipüti haaramist ja sellega järgmisele bussile asumist. Lõpusirgel, teiseilmahõngulises Õle tänavas lehvis iga puust maja ees lipp, lapsed mängisid tänaval kiljudes palli ja üks tädi hõikas mulle teise korruse aknast: „Kas Timuti kauplus on ikka avatud?“ (Tegelikult see oli teine katse, esimene oli venekeelne.) Õige maja ette saabudes murdsin nostalgilise kaadri, kobades kotis mobiiltelefoni järele. Järgnes moblakultuuri stampküsimus: „Kus te olete?“ — „Hoovi peal.“
Pelgulinna õunapuud sahisesid õhtutuules, Kopli kaubajaama poolt oli kuulda rongirataste liikvele kriuksatamist ja vagunite mürinat. Siin pühitseti ühe kunstniku 35. sünnipäeva. Ka siin oli üks tore titt, 3-kuune Uku, kes hüüdis ja luristas. Muidu oldi vaikselt ja väike lõke praksus. Kuid augustiööd on juba nii ohtlikult pimedad, et kui lõkkesõõrist kaugemal tegutseda, võib sünnipäevatort rohule potsatada. See võis muidugi ka olla taotluslik...
Muuseas, taasiseseisvunud Eesti murumättata aiapidudel juuakse häid punaveine, süüakse omatehtud mitmevilja sepikut ja lapatakse pilte ühest Prantsusmaa lossist, kus kamp eesti kunstnikke hiljuti oma töid välja panemas käis. Märgati, et ka kartulisalat polnud oma tuttav see (kanada ajakirja retsept, hapupiima-sinepi kastme ja sinihallitusjuustuga). See kõik sobis (nagu tort rohule) eesti meeleolus pidutsemise juurde.
Ilmselt olin mina olnud bussis, kui saabus teade, et Pertelson võitis pronksi (!!!) ja kuna Jüri Jaansoni sõudefinaal pidi toimuma kell 8.50 järgmisel hommikul (tore on olla Ateenaga ühes ajavöötmes!), rääkis sünnipäevalaps juba juhtmepikendustest ja teleka aeda toomisest. Pidu siiski seekord nii kaua ei kestnud.
Lõkke ääres päris minult veel fotograaf: „Aga mida teil seal Kanada päeval tehakse?“ Seletasin, et perekondlikud needsamused, ilutulestik ja... „eks rahvas läheb enamjaolt maale.“
