Tartu, heade mõtete linn, on ka oma välimuse suhtes hoolas ning peab meeles ka kolmemõõtmelist ilu. Kolme aasta eest muudeti südalinnas liikluskorraldust: mõned tänavad tehti ühesuunalisteks ja mitmed vanalinna tänavalõigud suleti autoliiklusele. Tartu Kõrgema Kunstikooli üliõpilastele tehti eelnevalt väljakutse kavandada võistluskorras linnale tänavatõkiseid.


Eeskujuks olid Stockholmi kuninglikud lõvid, kes muuseas hoiavad Drottninggatanit jalakäijate päralt ja Visby linnamüüri lähedust piiravad lambad (Gotlandi vapiloom). Nii pidid ka Tartu kivitõkised olema linna teemalised ja miks mitte ka ootamatud või naljakad.

Enim punkte andsid zhürii liikmed (k. a. linnakunstnik, kunstikooli rektor ja tollane linnapea) kilpkonnale, hakile ja pegasusele, millest igastühest valati ja lihviti 2001.a. suvel 7 tükki. Kilpkonn sobib põhimõtteliselt Emajõe äärde küll, kuid looduslikult ei ole seda kahepaikset Eesti aladel liikunud viimase 100 aasta jooksul. (Imekombel satuti haruldase sookilpkonna peale mullu Ida-Setomaal, kuigi nende leviala piirdub üldiselt Leedu ja Valgevenega.)

Kuid see oli vaid algus. Järgmisel suvel konkurss tihenes: 30-st tööst tunnistati parimaks I kursuse üliõpilase Külli Kasesalu mudel, mis meenutab joonia samba ülemist osa. See läheb kokku ülikooli klassikalise stiiliga ning on piisavalt massiivne, et selle peal saab väsinud teeline ka istuda. Tegelikult ta ongi pink ja tänavatõkis üheaegselt – kui inimsõbralik! Antiiksed sambaotsad ehivad Rüütli-Gildi risti, samuti kunagist „Poola koridori“ Ülikooli tänavas. Teise koha sai skulptuuriosakonna II kursuse tudengi Taavi Kolgi töö, mis ühendab põrnika-stiilis autot ja kaarsilda.

Parima töö autor sai linnavalitsuselt 3000, teise koha töö autor 2000 ja kolmandale kohale jäänud autorid kumbki 1500 krooni projektile eraldatud rahast. Üks tõkisskulptuur läks linnale maksma 2700 krooni, lisaks veel paigalduskulud. „Annelinna selliseid ei tule, skulptuurid on suhteliselt kallid ja seepärast ei raatsi neid sinna paigutada,“ märkis Tartu teedeteenistuse juhataja Peep Margus.

Tööd valmisid läbi raskuste, suisa lumehanges, kõrgema kunstikooli skulptuuriosakonna hoovis Kuperjanovi tänavas, kuna koolil ei ole sellise töö tegemiseks paremat paika. Betooni valasid ja lihvisid Marika ja Bruno Kadak, skulptuuriüliõpilastest abielupaar.

Kui 2003. aastal avati jalakäijatele uus Turusild, pandi tema lähedusse turvama lootsikuid ja nn. uimaseid kalu; jõevahti tahetakse aga edasi arendada dekoratiivseks istepingiks „seniste igavate masstoodanguga valminud pargipinkide asemele“. Kuuldavasti ilmub linna vahele juba ka hansa vaimus funktsionalistlikke kaunistusi, kuna 30. juunist 3. juulini toimuvad Tartus rahvusvahelised Hansapäevad. Ürituse kodulehekülg on www.tartu.ee/hansa/


Aga ennekõike on linna ilu ja käekäik, tema head tujud ja mõtted suunatud linlastele endile ja kui külalistel on linnas viibides hea... tulevad nad äkki siia õppima! Äärmiselt tore, et ka Tallinna on lisandunud üks skulptuur: uue nurgelise Viru keskuse nurgal on 5 meetri kõrgune, ümarate vormidega pronksist Hämarik (Mare Mikof, August Weizenbergi originaali ainetel). Pealinnas on Vabadussammas ometi taas päevakorral ja Viljandis tõusis Laidoner igaveseks ratsu otsa (Terje Ojaver). Aga Tartu! Siin on viimastel aastatel jõudnud linnaruumi Kalevipoeg, Jaan Tõnisson, Eduard Vilde ja Oscar Wilde, suudlevad tudengid taastatud purskkaevus ja viimati Küüni tänavale Ülo Õuna „Isa ja poeg“, kus lapse hinnang on antud teda täiskasvanuga võrdsustades – nad on ühesuurused ja muuseas kehakateteta.

Kui keegi häbeneb elu või fantaasiarikkuse ees, on siin alati võimalus peita pea paksude kultuurikihtide vahele.

Eestlased Eestis

TRENDING