Tegelikult mul ei ole rohukappi. Küll aga tahaksin sellist vanaaegset puidust kapikest vannitoa seinale. Sellel võiks olla veidi ähmaseks tõmbunud peegel ja tore nupp, millest ust lahti tõmmata. Uks võiks avaneda kriiksuga.
Aga mul on kõrge riiul, täis väikeseid purke ja kilekotikesi, milles rahetükikeste sarnased imeterad. Paari aastaga on neid kogunenud terve vägi ja lõpuks on hakanud isegi meelde jääma, millise järgi haarata vastava haigusnähu puhul. Alul pidin korduvalt perearsti kontorisse helistama, sekretäri tüütama ja juhised üles kirjutama. Pean ka tõdema, et esialgu olin skeptiline ja isegi päris kuri – 3 terakest lahustada vees (ja ainult plastist, mitte metall-lusikal) kolm korda päevas ja samapalju tilkasid kuuma vette aurustuma – see kippus nii kergesti segi minema ja tundus nagu paras tobe hookus-pookus! Noor, kogemusteta ema tahab ju oma lapsele võimalikult kiire toimega ravi ja neil pinevatel hetkedel ilmnes, kuivõrd olin märkamatult kasvanud suurfarmaatsiatehaste toodete usku.
Topsidel on peal eriskummalised nimed nagu: Ferrum phosphoricum comp., Archangelica ja Agropyron; teiste nimedes on juba veidi tuttavamaid sõnajuppe, nt. Gripp- ja Angin-Heel ja Nux vomica-Homaccord. Kõik antud valged tabletid, terakesed ja tilgad on toodetud Saksamaal (homöopaatia alusepanija, arst Samuel Hahnemanni (1755–1843) kodumaal) ning saabunud meie perre perearsti kaudu. Kas ma teadsin, et minu perearst ja tegelikult kogu tema kabinet on põhimõtteliselt homöopaadid? Ei. Kas ma panen neile seda takkajärgi pahaks, kuigi seda suurelt ei kuulutatud? Mitte mingil juhul. Kuna arsti põhjendused on alati loogilised olnud ja mis peamine, ma ei ole pidanud pettuma ravi tõhususes ega kordagi siiani antibiootikumideni laskuma.
Homöopaatia kui ravimeetod keskendub inimese loomuliku tervendamissüsteemi toetamisele ja tugevdamisele ning toetub põhimõttele „sarnane ravib sarnast“ – kasutatakse väikesi annuseid raviainetest, mis suurtes kogustes kutsuksid tervel inimesel esile haiguslikke sündroome. Näiteks sibul, mis muidu põhjustab limaskesta ärritust ja pisaravoolu, arstib homöopaatilise ravimina samu nähtusi, näiteks hooajalist nohu. „Kui mesilane nõelab, tekivad kiiresti turse, nahapunetus ja torkiv valu. Homöopaatiline mesilaspreparaat Apis aga tervendab kiiresti turseid just sellise iseloomuga haiguste korral.“
Usk keha võimesse ise haigusega hakkama saada ja seeläbi tõvedele vähem vastuvõtlikuks muutuda ei ole mingi uudis. Või mõnele siiski? Mul on tagantjärgi hea meel, et ei lasknud teha lapsele tuulerõugevastast süsti, et teda selle tõve ebamugavustest säästa. Ebamugavus osutus paariks-kolmeks täpiks, aga immuunsus sai seega lukku pandud. Kuna palavikki on kaitsereaktsioon, mille foonil hävivad haigustekitajad organismis kiiremini, ei hakka ma seda enam alla suruma enne 38,5 või 39 kraadini jõudmist. Imelik oli muidugi minna viinapudeli järgi. Ja olin paras koba lahusega (1 osa viina ja 1 osa vett) jahutamisel-hõõrumisel ka, kuid auruv lahus jahutas nahapinda ja oh imet, palavik langes! Ei mingit paracetamoli ehk euroopa acetaminopheni. Tekkis korraks tunne, kas olengi nõid? Aga kõik, mis lihtne ja loogiline, ei ole seetõttu tagurlik, nagu meid on tihti üritatud veenda.
Minu perearst, Eesti aasta arstiks 2002 valitud dr. Urve Prits (kas tohtril saab vahvam nimi olla?) on mind nakatanud oma rahulikult veenva jutuga punasest savitellisest, mida tuleb nohu puhul ahjus soojendada, rätikusse mähkida ja jalge alla sättida. Helina Tamm kirjutas siia lehte 2003. a. nädala portree Saaremaalt pärit dr. Pritsust, kus arst väitis, et tal on 1500 patsienti ja juurde enam ei võta, kuid saarlasi ikka, kuna nad on ühed omamoodi inimesed, ja keegi peale saarlase nendega niikuinii hakkama ei saa. Dr. Urve Pritsu onu oli Torontos tuntud saarlane Imant Meier.
Pidasin endastmõistetavaks, et arsti poolt soovitatud sinepipulbrit tuleb toidupoest osta. Ei. Seda spetsiaalset jalavannide jaoks mõeldud Ukrainast pärit sinepipulbrit müüakse apteegis 35 krooni kott. Jalavanni tuleb teha köha puhul, aga mitte kui kaasneb palavik. Nüansid kuluvad ajapikku meelde. Enam ei ole võõrad Venemaalt pärit sinepi- ja pipraplaastrid, mida märjaks tehes rinnale või seljale „kleebitakse“. Köhivale kuuekuusele beebile panen hetkel mitu korda päevas ingverilahuse kompressi. Ma poleks IIAL uskunud, et sellised asjad loomulikuks saavad, et ma neid teha oskan ja nad tulemusi toovad.
Palju aastaid möödunud on sellest a'ast, kui välismaalastena imestasime eesti apteekidest kõhutõvede vastu müüdavaid söetablette. Aga milline õppetund! Mul on pakk Sverdlovi oblastis valmistatud tahmatükke vajaduse korral ootel. Kui tekib rinnapõletik, päästab jahe kapsaleht; kui mädanik, siis ahjusoe sibul. Millise reaktsiooni pälviks selliseid ravivõimalusi soovitav arst Kanadas? Kuid Kanadas pole ka apteekides terve sein taimeteede päralt, kõik imeilusasti, usaldusväärselt turustatud: põietee, astmatee, meestetee, islandi sambliku tee, tammekooretee... Väheusklikele pinnuks silma.
(Toimetuselt: soovitame haiguste korral siiski oma perearstiga konsulteerida.)
