"Elagu saldejums!", hüüavad Esto ootel Arno Altoja, Liis Meibaum, Urmas Lepik ja Jaane Elmi Riia vanalinnas Centrs (Keskuse) kaubamaja ees. Pärnust pärit Liis õpib Läti Ülikooli magistratuuris ja valdab kohalikku keelt ning oli võõrsil sündinud tallinlastele giidiks. Ta töötab ka Esto infobüroos. Jäätise nautimine jäi viimaseks rituaaliks enne Tallinna bussile ronimist. Aga varsti jälle. Foto: Riina Kindlam
Meie esindusneliku liikmed elavad nüüd Tallinnas, aga kõigil on mitmete erinevate Estode erikatsemärgid n-ö särbil. Urmas ja Arno on sündinud ja sirgunud Göteborgis ja Hiiumaalt pärit Jaane on seal õppinud (ja suhelnud sealsete eestlastega) kaks aastat. Ta tantsis ka göteborglastega rahvatantsu viimasel Toronto Estol. Noormehed rändasid mõne aasta eest mööda Via Balticat ka suuremale Esto ühiskoosolekule.
Esto spetsialistid me ei ole, kuid ühtkokku on meil omajagu kogemusi ja mäletame/teame, mida noored Estodelt ootavad. Olles kõik 30-ndates eluaastates, soovime meiegi Estolt eelkõige tutvusi ja elamusi, milleks on tegelikult vaja ainult inimesi ja köitvat keskkonda. Kohalikud eestlased on kindlustanud paigad: meie enda ajaloole sarnase hõnguga saalid, pikk mererand ja vabaõhumuuseumi muruplatsid. Muu on juba meie endi teha.
Võrdlus on alati hea. Mitte teiste laitmiseks või enda upitamiseks, vaid mõistmiseks. Meie ettekujutus Eesti majadest, koolidest ja seltsidest on üks mõõdupuu. Seda saab nüüd võrdluseks püsti upitada teletorni kõrvale. Mitte see uuem hiiglane, mis keset Daugava jõe saart vanalinna vastas kõrgub, vaid see, mis on Riia Eesti Maja kohal ja mille üks massiivne tugitross on kinnitatud lausa tema hoovi. 1950-ndail asus selles majas Läti esimene televisioonijaam ja sellest ajast saadik on muuhulgas tema suure saali aknad kinni müüritud. (Võrreldav korporatsioon Fraternitas Estica kauni Tartu maja ränga metamorfoosiga tele tarvis). Eesti Maja ees on vana ja lagunev, üle saja aasta vana puumaja, aga nagu Stockholmis, käivad ka siin lapsed täisajalises Eesti koolis.
Meile näidati vanu fotosid; palusime, et need tingimata Esto ajal välja pandaks. Seal on näha siidis ja sametis neide saali nüüdseks olematul laval ja peolauades istumas. Paljud neist ilmselt elasid 1913.a. ehitatud 6-korruselise Eesti Maja korterites ja käisid kõrvalt turuhoonest seajalgu ja rõikajuurt ostmas. Nemad olid väliseestlased enne meid. Võimas Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise Selts edendas vilgast kultuurielu ja asutati korp! Vironia. Nüüd on siin endiselt vabad väliseestlased, äriinimesed ja üliõpilased, kes sõidavad piki maastikku Eestisse, kus puid ja põlde jälgides piiri ei tajugi. Äratuseks on sildid “Welcome to A. Le Coq Country” ja Häädemeeste vald.
Esto meeleavaldusi asendab seekord võimalus astuda Läti suurde Okupatsioonimuuseumisse (end. Punaste Küttide muuseum) ja õppida midagi konkreetselt, seda ka inglise keeles. Linn on suur, aga ta süda väike ja tihe: silda ületades Eesti Maja poolt trammiga tulles jääb vanalinna serval asuv muuseum tee peale risti ette.
Aga noored: miks on Riia vanalinna kirikutornidel kellanäod ees? Meil neid ei ole. Ja kus on nende linnamüür? Miks on neil nii võimsad sillad? (Lihtne vastus — laiem jõgi — jäi kahe silma vahele.) Milles asi, et Riia, omaaegse Hansalinna majad on nii kõrged, imposantsed ja eriliselt kaunistatud? Kuidas võis ometi säilida esimese vabariigi aegne vabadussammas? Ja miks on Eesti Majja suunduva trammitee ääres ikka veel püsti hirmuäratavad Nõukogude sõdalased?
Paikapanemise mäng on ühtlasi hariv: kõik ei räägigi veel inglise keelt! Meile tuli abiks Jaane oma vene keelega; mina kohanesin aeglasemalt ja lasin aga eesti keelega, mis toimis, kuna tegu oli sama arvu tulpidega kui mind on näppudega õnnistatud. (Spikker: Divus alus, ludzu. — Kaks õlut palun.)
Kõige mõtlepanevam võrdlushetk on aga Milda, Riia kolm tähte kõrgel hoidva vabaduse võrdkuju ees. Kui seal toimuv ja sealt avanev vaade mõjub igale eestlasele, noorele kui ka vanale, kõige muu lõbusa ja meeldejäävale lisaks, siis on Esto saavutanud taas oma eesmärgi.
Annan sõna ka auväärt reisikaaslastele. Jaane: “See pole ju üldse paha, kui väliseestlased saavad kokku kuskil mujal maailmas, et oma eestlust hoida ja sõpru kohata — see laiendab samal ajal ka silmaringi.”
Arno: “Esto on eelkõige väliseestlaste üritus ja seega on loomulik, et Estosid korraldatakse kõikides riikides, kus elavad väliseestlased. Pigem võiks arutada, miks on võtnud niigi kaua aega, enne kui Esto on jõudnud taasiseseisvunud riikidesse. Muidugi on külalistel ka palju huvitavam näha mõnda uut toredat riiki, kus nad varem pole käinud.”
Urmas: “Globaalne eestlus ühendab kõiki eestlasi ja kuna teadmised eestlaste kohta nt. Lätis on nii napid, on Esto kohustuseks tutvustada ka seda eesti kultuuri, mis raudse eesriide taha jäi. Ei tohi jääda kinni ühte ringi kordama samu asju. Aeg on liikuda edasi ja areneda, on vaja avastada midagi uut ja põnevat, aga ka midagi natuke vanemat ja varem ehk teadmatut. Riias elas ju kord 27.000 eestlast. Lisaks on Riia hästi tore ja väike linn, kus estolased ei kao masside vahel ära ja mis võimaldab kogu aeg tänavatel uusi ja vanu tuttavaid kohata, laulda eesti keeles ja süüa saldejumsi. Ja pärast saab jätkata sõpradega laulmist ja jäätise söömist laulu- ja tantsupeo ajal Tallinnas. Vaat, milline reisipakett!”
