22. jaanikuu päeval valitses ootuslik meeleolu Tallinna kesklinnas. Lõpuks pääsesime kõndima uuele, avarale, heledale Vabaduse väljaku pinnale, õhtul avatava Vabadussõja Vabadussamba ette ja Ingeri bastioni kõrvale. Terve plats avatakse taasiseseisvumispäeval 20. augustil.
Tõtt-öelda ei olnud ma veel jõudnud vanalinna sellesse äärde, kui trehvasin ajakirjanik Piret Tali oma aastase poja Teodoriga Viru tänava raamatupoe ees. Nad oli just käinud Vabadussamba avatseremoonia peaproovil, kus Austraalia eesti raadio korrespondendina oli Piret käinud saadet tegemas. Ta lõi mobiiltelefoni lahti, et näitada sellega äsjapüütud fotosid ja tunnistas: „Ma ei oleks iial uskunud, et sööksin 115-krooniseid räimeid, aga Vabadussamba avamise puhul...“ Fotod olid Vabaduse väljaku äärse, uue nime saanud kohvik Kultuse pidupäeva erimenüüst ja enne nähtamatutest kreemikookidest. Silm oli tedagi petnud, aga endine Moskva kohvik ei ole nüüd mitte uuesti kunagine Kultas ega ka Kuljus, nagu sildikujunduselt võiks ekslikult lugeda, vaid hoopis KULTUS. Neil päevil pakuti muuseas Soomusrongi kodujuustusalatit soolalõhega, Landeswehri räimekotlette praekartuliga ja Nikolai Kultase kama jõhvikamoosiga.
Aga mida ütleks selle peale peen ja nõudlik härra Kultas ise? Mees, kes sama koha peal 1937. a. kohviku avas, mis serveeris 12 eri sorti kohvi, 72 sorti torte (peakondiitri oli ta kutsunud Shveitsist), kuid alkoholi EI müünud. Kohvikus sai omal ajal nii kohalikke kui ka olulisemaid võõrkeelseid ajalehti lugeda, kirju ja telegramme saata. Reisilt tulnuile pakuti kohapeal võimalust lasta oma ülikond ja muud riided värskelt pressida!
Tore, et uuele Vabaduse väljakule paremini sobimiseks otsustati kohviku nime muuta (nagu menüüs ka seletatakse). Ise kohale minnes veendusin, et see on endiselt shikk, „ilusate inimeste“ ja moodsa muusikaga trehvpunkt, nüüd veel lisaks sushiletiga, mis endiseid aegu kohe kuidagi ei meenuta. Niisiis olekski algupärane Kultase nimi kohatu. Teise korruse restoranis on aga üleval kunagise kohviku hiilgeaegu meenutav fotonäitus ning noorte särasilmsete ettekandjate poolt soovitatud pidumenüü oli kahtlemata tore meeleolulooja.
Kohviku üks pool on sooja ilmaga täiesti avatud Vabaduse väljakule ning seest paistis, nagu valmistutaks seal suureks rock-kontserdiks: piirded, kõrgele paigutatud võimendid, ekraan ja istmeteread. Pooled kunded ongi õues platsil, sest see on ühtlasi Kultuse terrass. Siit edasi eredas kesksuve valguses jalutades valitses eriline ootusärev meeleolu. Igas vanuses kohalikud uudistasid, turistid pildistasid ja laulukoor ning orkester harjutasid õhtul kell 23 algavaks ja keskööl kulmineeruvaks tseremooniaks.
Silma jäi üks soliidne, vihmavarjule toetav vanahärra, kes pikalt vaatas veel katte all olevat Vabadusristi. Nägin hiljem bussipeatusest, kuidas ta läks teispool teed ja peatus veel mitu korda, varjates päikest silmade eest, et nähtut veelkord hinnata. Mul jäi südamesse kripeldama, et ma teda ei kõnetanud, ei küsinud: „Mida te arvate sellest?“ kui ta veel mu kõrval seisis. Võibolla kaotas ta lähedase Vabadussõjas. Ta võis isegi olla külaline, väliseestlane. Väike-Õismäe poole sõitvalt bussilt nägin teda veel linnavalitsuse hoone nurga juures ja ka seda, et ta pühkis silmast pisarat. Kõik, kes me päeval oma esimesed sammud uuel väljakul astusime, läksime koju televisiooni otseülekannet ootama.
