Kas on ilusamat lauset? Selline uudistepealkiri tervitas esmaspäeva hommikul arvutiekraanil Eesti Päevalehe võrguväljaannet lugedes. See on pea sama ilus lause kui „Sõida tasa üle silla“ või „Ema tuli koju“.
Järgneval (kadri)päeval oli Postimehe esiküljel hästi lumine lapsenägu ja järjekordne kaunis pealkiri — „Lumeuputus: kojamehi hullutav talveilm pakub lusti lastele“. Torm tõi küll omajagu nuhtlust (34.000 majapidamist jäi elektrita, tuul tõukas liinibusse maanteelt kraavi), kuid samas ei saa karmi talveilma positiivset mõju kuidagi eitada. Olgu hang kui kõrge tahes ja saapas niiskus; tormiärevus, olude äärmuslikkus ning rahuga saabuv puhas ilu ja valgus pakuvad meile ihaldatud emotsioone. Järgneval päeval oli meie majas kohatud inimestel kõikidel naeratus suul ja paar rõõmsat sõna vahetada.
Kirjeldades tormiolusid interneti suhtlusportaalis „Facebook“, vallandas see tundeid ka minu ülemere sõprade seas, kes varem Eestis elanud. „Tugev ja arusaamatu koduigatsus Eesti vastu“ üllatas neid endid ka. „Kuidas tormine ilm sellist nostalgiat tõstatas, ei oska aimata,“ kirjutas Leelo Connecticutist. David Torontost lisas: „Mul oli ausalt öeldes sama KODUIGATSUS, kui kuulsin tormist.“
Minule jälle vastupidiselt meenutas torm Kanadat! Selguski, et selline äge tuisk ja lumekogus, mille alla Eesti pühapäeval mattus, on siinmail uudiseks. Minul olid aga omad kindlad seosed. (Üleminekud ilmas on siin üldiselt rahulikumad, ka võimsaid äikesetorme saab Eestis suhteliselt harva nautida.) Viimati oli novembrikuises Eestis nii paks lumekate aastal 1961. Nüüd siis kanti rekordiraamatu mitmesse lahtrisse uus aastanumber 2008. Kõige enam lund, 56 cm, sadas kahe ööpäeva jooksul maha Kuusikul Rapla maakonnas.
Sedavõrd imestamisväärne ongi, et pühapäeva hommikul kell 11, kui juba sadas ja kõik tormihoiatused teada, ootasid inimesed sissepääsu Tallinna Rahvusvahelise Naiste Klubi heategevuslikule jõulubasaarile kesklinna Radisson SAS hotellis. Esimese tunniga saabus 100 külalist, päeva lõpuks oli käsitöö ja rahvusvaheliste toitulettide eest läbi käinud ligikaudu 700 inimest.
Kolmandat aastat peetud basaari puhastulu läheb Keila SOS Lasteküla heaks, mis on alternatiivne võimalus lastekodu ja kasuperede kõrval, tagamaks abi vajavatele lastele püsiv perekond ja kodu. Lapsel on seal võimalus elada ühes peres, ühe katuse all oma bioloogiliste õdede-vendadega. Laste eest kannab hoolt palgatud nn lasteküla ema, kes elab nendega koos lasteküla territooriumil paiknevas peremajas, mida on kokku 12 tükki.
Jõulubasaaril olid ametis naisteklubi liikmed ise, lasteküla lapsed, kes oma meisterdatud kaarte ja jõuluehteid müüsid ning välisriikide saatkondade töölised ja nende abikaasad, kes annetasid kogu oma müügilaudade tulu samuti lasteküla heaks. Siseruumides valitses soe ja lõbus õhkkond, sest ei puudunud ka laste mängunurk, kandlemäng ja jõuluvana ise. Kuid pealelõuna edenedes oli akende taga hoopis teine melu. Kindlasti on igal osalejal ülipõnev lugu sellest, kuidas nad lõpuks koju jõudsid. Tuul nõudis oma osa mitte korralikult kinnitatud esemetest ja kui kiiresti see tilluke kinnas või piparkookidest tühjaks müüdud tops tormilainel Piritani jõudis, võib ainult aimata.
Meid kõiki hoiatatakse nüüd suure sula eest. Praegu, kolmapäeval teile kirjutades hoiame lumest veel kahe villase käpikuga kõvasti kinni. Kes siis ilust ja lapsemeelsusest nii kergelt loobuda suudaks? Eestis polnud ju möödunud aastal üldsegi lund...
