Kas tõesti tulevad helgemad ajad? Kas tulevad soojus ja kinniküpsend teed? Rohelised lainetavad ümberringsused ja kõikjale tihkav valgus, tipi-täpi kleidid? Kas inimesed ilmuvad majadest, kus on lõputult pimedates tubades ringi roomatud? Väljuvad kartmata kondiväänajaid ja klähvitslõugu. Ja peavad kissitama ja kissima.
Merle, Mari, Annaliisa ja Kaagu (Jaak Kristjan) sulistavad Viljandimaa soojas vees. See oli möödunud suvel, kui Kotkajärve Metsaülikool peeti Heimtalis. Foto: Koit Linkruus
Siis me ei värise. Värisetakse külmast ja hirmust, me ei tunnista kumbagi neist. Mättad liiguvad ja kass on puu kolmandas harus. Süüa ei ole vaja, käiakse vaid aia vahet. Kandikutel on vist tõepoolest pasteedivõileibu, aga süüa ei ole vaja. Sitikad lutsivad lilli, kuumus haarab õlust.
Tegelikult on see soemüür ja täna tõnisepäev. Karud magavad ja naabrid ka, laudauksekääksutajad on kaugel. Aga karupojad sünnivad pea ja kuivatatud roosid teevad vaasis krõbi-krõbi. Loik aina kasvab.
*
Tõnisepäev, 17. näärikuu on tuntud kui talve poolitaja. Päevaga seoses on omavahel põimunud nii pärimus püha Antoniuse nimepäevast kui koduhaldja Tõnni kultusega seotud kombed. Tõnni kujule, setude puusliku sarnasele lihtsale voolitud nukule viidi uudse- (ehk esimesest) viljast, piimast või lihast ohvriande. Olulisem ohvriaeg langes sügisele, kuid ande viidi ka neljapäeviti ja muudel maagiliselt olulistel aegadel. Selliste ebajumalakujude kummardamise vastu võitlesid ristiusustajad nii ühel kui teisel pool Peipsit, ometi püsis Tõnni kultus elavana veel 20. sajandi alul, eriti Lääne-Eestis, sealhulgas Vändras. Minu Pärnumaal, Tootsis elaval vanalell Väinol oli omanikerdatud Tõnn, kes elas riiulil, puust tõnnivakas ja hoidis majaõnnel silma peal. Paljuütlev on ka omaaegne turvameede käia tõnisepäeva ööl võõra lamba pead pügamas. „Sellest villast sai kaitsevahendi kohtu ja saksa viha vastu.“
Seevastu edendasid püha Antoniuse kultust mungad, antoniidid. Nendele rajasid „Antoniuse ordu härrased“, rüütliordu liikmed, 1420. aastatel kabeli Toompea sõsarkõrgendikule. Püha Antoniuse kabel hävis Liivi sõja ajal, kuid paik kannab siiani nime Tõnismägi. Antoniidid olid ka veterinaarid, ravitsedes koduloomi ning ordule oli paavsti poolt antud luba maksuvabalt sigu pidada. Seetõttu on vanas kunstis püha Antoniuse üheks atribuudiks kärsakandja! Kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa: „Suure seasõbra mälestuspühal 17. jaanuaril maitsti nii linnas kui maal meelsasti ossi ihu.“ Eestlastele ongi tõnisepäeva rituaaltoiduks seapeaga keedetud tangu- või kruubisupp.
Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Üldse ennustas selle päeva ilm eelolevaid suveilmu ja viljakasvu ning päike oli hea enne. Tuntuim ütlus on: kui tõnisepäeval päike niigi palju paistab, et mees hobuse selga jõuab hüpata, tuleb kena aeg. See nädal ja kauemgi veel pole Eestis päikest nähtud, sealt saigi alguse tänane märkmik.
Eespool mainitud mõiste laudauksekääksutajad on ka kahemõtteline. Neljast rahvamuusikust koosnev ansambel Laudaukse Kääksutajad laulab koos regi- ja rahvalaule juba viis aastat. Mõnikord teevad rahvaluulele omad viisid ja lisavad sõnugi. Neiud tutvustasid meie loitsude ja „post-tormisliku trummisaate“ omast mõju ja väge austerlastele Euroopa Liitu astumise päeval, möödunud aasta 1. mail. Nad olid ilmselt õige valik, kuna kriitik Lauri Sommer on kirjutanud: „Plaat „Ühtelaulmine“ (2003) suudab nii üksildast kaasalauljat kui ka võhikust välismaalast veenda, et meie minevik pole veel lõpuni peenrahaks vahetatud.“
Tõnisepäeval keerab karu teise külje, hülgel sünnib esimene poeg, putukatel tuleb hing sisse ja lõpeb mardipäeval alanud lutsupüük. Laudaukse Kääksutajate vanade laulude tarkus on heaks turgutajaks, nende väge läheb veel karjalaskepäevani vaja.
