Endamisi mõeldud 9. veebr. hommikul: „Aa, täna paistab päike! Lausa teist päeva järjest. Täna ma tursamaksa ei söö, sidrunväändikutabletti ka ei võta. Piisab mesilasema toitepiima kapslist (royal jelly), multi-B vitamiinist ja nojah, miks mitte ka üks pauk antioksüdant seleeniumi, kui ta juba olemas on...“
Tuntud kalamaksaõli allikas on maitsev heleroosa tursamaks ise, mis on konservina müügil ja imehea võileivakate. See vitamiinipomm on naturaalne selle poolest, et ei ole tomati- ega mingis muus kastmes.
Selliseid asju ma Kanadas ei pruukinud. Kui, siis oli nohu puhul C või mingis vormis punane päevakübar, s.t. Echinacea (Eestis segan 3 spl. astelpajumarja siirupit veeklaasi), meespere eeskujul on võetud südamele E-d, naispere jutust mõjutatuna varem ka B-d. Vitamiinide ja ravimtaimede toidulisandite populaarsus paistab aga igal pool aina kasvavat. Nad on kõikjal müügilettidel, nagu aastasadu on kõikjal eesti sahvrites olnud (ja on tänapäevalgi) oma kodulagendikelt korjatud ja kuivatatud nurmenuku, piparmündi või vaarikavarre tee. Enamus eestlastel tundub kodus olevat mingid oma põlvest põlve pruugitud lemmikud, mina isiklikult olen selles vallas lihtsalt veel natuke võhik ja algaja.
Kui hinge on vaevanud õrn deprekas (depressiooni släng), on Torontos varem ka St. John’s Worti proovitud. Ja mis see on? Harilik naistepuna ehk luuvalurohi, Eestis ammu tuntud, kuivatatud ja pruugitud, tegelikult kollaste õitega lill, mis on muuseas tuntud kui naistehaiguste ravija ja toovat ka puna põske. Ajusid turgutav Ginkgo biloba ehk vanim puuliik maailmas hõlmikpuu jääajajärgselt enam meie maailmajaos metsikult ei kasva (üks kaitse all olev 120-a. kaunike on Tallinnas, Pärnu mnt. ja Süda tänava nurgal), aga apteekides on nii tema kui zhen-zheni (ginseng) konsentraati ja muidki toonikuid ja sõbralikke õlisid.
Egas siingi muud kui loed Terviselehest või ajakirjast Kodutohter ja kukud proovima, et äkki silendab nahka, rahustab närvi või lahustab ja uhab kurjajuure seest – loomulikud ained ju halba üldjuhul ei tee!
Kui mu tädi Anu ülemere telefonikõne teel mu manustite loetelu kuulis, hõikas ta „Aga D? Kus on vitamiinid A ja D, päikese aseaine?! Meile anti Stockholmi Eesti Koolis talviti iga päev suur supilusikatäis kalamaksaõli.“ Kui möödunud talvel küsisin oma perearsti, 2002.a. aasta arstiks pärjatud dr. Urve Pritsi käest, millega pimeduse vastu seestpoolt võidelda, soovitas ta mulle hoopis sidrunväändiku tablette (Schisandra chinensis). Kaug-ida taimest Soomes valmistatud tablettide pakil on kirjas: „Toniseeriv vahend jõuetuse (asteenia), kehalise ja vaimse ülepinge korral.“ Kas ta töötab? Ega mina ei tea. Inimene neeleb ja loodab. Siis läheb kord mere äärde jalutama või joob sõbraga tassi melissi teed ja südames teab, et see viimane oligi raviv eliksiir. Kuid kalamaksaõliga on lood teised, kuna kasule lisaks on seda võimalik täiel rinnal nautida.
Kuna mul on vahel natuke pikad juhtmed, siis ei osanud seostada kalamaksaõli ja tursamaksa ennast. Silmitsesin kauneid rohelisest klaasist tursamaksaõli pudeleid apteegis (sest see on ju täpsem määratlus, COD liver oil), tavaline 56 krooni, sidrunimaitseline 63 kr ehk siis üle 6 kanada dollari 250 ml eest. Alles Mustamäel külas olles maitsesin elus esimest korda seda mahedat, siidjast roosat merekala elundit ja nüüd, kui tuju tuleb peale, siis ka hoolimata päikese olemasolust (nagu tänagi) haukan 121 gr seda õrnakest korraga, värkse, Stockmannis küpsetatud ümariku Toscana sepiku peal, kastes veel saiatükke pärast purki jäänud õli sisse. Kuulen juba sõbra manitsevaid sõnu: „Sa saad hüpervitaminoosi...“ Ja mis siis, kas pea läheb otsast teravaks nagu A tähel?... Tema neelab seevastu Omega-3 kala rasvhappe- ja liigestele head tõotavat kalakõhre kapsleid. Kuid maks on teadagi n-ö keha prahisõel. On olnud hoiatusi teatud kalaliikide võimaliku söögikõlbmatuse suhtes ja nende elavhõbeda ning muude mürkide sisadusest. Selle suhtes Euroopa Liit on eriti valvas. (Hurraa!)
Mu sõbranna Elle on külvanud tursamaksa lasanjekihtide vahele, kuid kõige tuntum söömisviis on maitsestatult võileivakattena. Sellist külma eelrooga pakutakse näiteks Pärnu Seegi Maja restoranis ja mitmel pool Eesti trahterites.
Tursamaks röstsaial: kahvliga purustada tursamaks ja keedumuna, lisada peeneks hakitud mugulsibulat, maitsestada soola ja pipraga ning serveerida röstsaial või praetud saiaviiludel väikese maitserohelisega. Mõni soovitab lisada ka peeneks hakitud hapukurki, tibake teravamat cayenne pipart või surtsata paar tilka sidruni- või laimimahla juurde.
Täna oli luuvalupäev – selle vastu siis luuvalurohi ehk naistepuna, tuhkapäeva puhul tuleb ahjuküttega tuttava juurde minna tuhka pähe või aeda raputama ja kuna on ka hiina kukeaasta esimene päev, siis kukke, kana või nagu Eestis neid priskeid poisse nimetatakse – broilerit ei ole paslik täna süüa. Küllap aga sobiks hiina uue-aasta vaimus Härmavilja talu külmutatud köögivilja „Wok-segu“: mung oa eod, porgand, paprika, hiina seened, porrulauk, sibul, bambusevõsud. Pakil on kirjas „Maitseb kui koduaias korjatu“. Pikka iga teile!
Ilmselt on tegu Nõukogude ajast pärineva tootesarjaga (nagu paljud sarnased liha- või kalakonservid), mida süüakse siiamaani Läänemerest Vaikse ookeanini ning mille puhul tundub, et sildikujundust ei ole muudetudki – selline tore stiilipuhas retro.
Müügil on ka kallim, norra King Oscari firma tursamaks, mille konserviplekile on trükikud inglise, tshehhi, slovaki, rumeenia ja vene keeltes; nii et sellised sihtgrupid. Taha on lisatud eestikeelne kleeps. Otsige Torontos üles!
