Vihm ja liiklus on kaks heli, mis kõlavad üpris sarnaselt igal pool maailmas. Nagu ka liiklus märjal tänaval või maanteel. Tsauh ja tsauh. Neid hääli kuulates võid sulgeda silmad ja mõtetes rännata ükskõik kuhu soovid.
Seostel möödunuga on suur mõjuvõim, olgu see siis maasikate lõhn või aknakriuks. Foto: Riina Kindlam
Aasta tagasi kuulsin küll esmakordselt elus vihma laastukatusel (saunalakas). See meenutas bambuseroogude kõlinat ja tekitas meeldivat kõhedust oma uudsusega. Lehestiku sahin tuules on ka selline omapärane heli, mis kevadel, tuule pika ulgumisega võrreldes kipub ehmatama, aga küll oleks kahju, kui seda hommikuti aknaavast ei kuuleks. Neil päevil äratab mind tihti ka majas ees pühkiv koristaja. Tsahh ja tsahh. Talvel karmim kraaps kraaps lumelabidaga. Helid, mida enamjagu majarahvast kahtlemata soojast voodist kuuleb. Mõned on võib-olla pahasedki.
Sõber on meenutanud, kuidas Kohtla-Järvel oli mõnedel inimestel komme minna pühapäeva varahommikul hoovi peale vaipa kloppima. Ja kuidas siis kordamööda ilmusid pahurad peanupud ümberolevate paneelmajade akendesse ning algas sõimuvalang. Sarnast vaatepilti võiks ette kujutada mingis robustses New Yorgi linnaosas Puerto Ricolas.
Mälestustega on tegelikult nii, et kui sa mingit kohta igatsed, siis võid teda igal pool näha või tunnetada – samastada olukorda. Ja kui see teine koht sind üleliia kummitama hakkab, on vast aeg sinna minna, kui see vähegi võimalik on. Kui ma viimati Kanadas veel elasin, kippusin tihti Eestit nägema. Tavaliselt oli see looduses. Võib-olla minu sisemine ajupilt kattus silme ees olevaga just nii palju, et tekkis hübriidpilt. Sarnasused jooksid kokku ja lohutasid. Või andsid nad märku?
Selline äratundmine on ilmselt suurema osa võõrsil elanud eestlaste loomuses, kellele terenduvad mälestused algsest kodust, mis on andnud prillidele lisavarjundit 60 aastat (bifokaalsed prillid). Sellised pildid võivad väljenduda alateadlikult elamiskoha valikus, suvila ehitamisel, aias istutades ja tube sisustades. Kuigi ma väiksena ei teadnud „muhvigi“ taimede päritolust, ütles sisemine tunne, et näiteks siumari ja kopsurohi ei ole tavalised taimed ja pihlakas ja kask niisama puud, vaid nendega on vanavanematel mingi väga kindel seos. Niisiis võtsin minagi neid taimi tõsisemalt. Muidugi algselt teadsin vaid nende toredaid eestikeelseid nimesid, inglise omi õpin siiamaani tagantjärele. (Siumari on baneberry ja kopsurohi lungwort).
Minu arvutiekraani tagant piilub praegu välja suur, roosa pelargooni õiekera (geraanium ehk usin-Liisa), mis minu seoste järgi on puhtalt isa istutatud Toronto aiataim. Nagu ka sinised lobeelia kaskaadid, mis linna peal aknakastide ääri ületavad.
Lisaks on külmkapi mürtsumisest järsku saanud meie Kotkajärve suvila nurgast kõlav tuttav mürts, värskelt niidetud mahlasest murulõhnast vallandub vaid Kanadat, ja Nõmme päiksesoojade magusalõhnaliste männiokaste alt olid puudu vaid Muskoka kaljud. Kuid kõige enam üllatas üksainus võpatamapanev kriuksatus ja tema järelkaja: vana puumaja haagis olev lahtine aken. Minu ajulaekas kuulub see heli ainuüksi meie paadikuuri ustele, mis kahele poole lahtiselt haagis ja tuule käes ägisevad. Virvendaval järvepinnal hõljub kaur. Kriuks, plaks plaks-plaks.
Üks väga tore ja arukas naine, kes teab mis asi on tasakaal (kuidas ta siis ei teaks, kui tema armastatud abikaasa on loodusemees Fred Jüssi), Heljo Jüssi, jagas minuga nõu paari päeva eest Vase ja Raua nurgal, et „liiga kaua ei maksaks, jah, oma algsest kodust eemal olla, siis hakkad seda üle idealiseerima“. Kohanemine võtab oma kindla aja, nagu ka tunnete paikapanek ja igatsuse idanemine. Neid sisemisi helisid tuleb märgata ja kuulda võtta.
Mind ootab külla minu kallis paadikuur.
_______________________________
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mati Pungas16 Aug 2005 04:05
Suvi olgu puhkusteks...III järg
Ühel mäkketõusul oledki ootamatult jõudnud muistse Palamuse kihelkonna pühasse paikka – kalmistule, milline paikneb kahel pool teed oma uhkete punasest kivist väravatega. Eemalt silman Palamuse Püha Bartholomäuse kirikut; pühakoda on avatud. Esmane peatus matkal on hardushetked väikeses kirikus; väljudes kirikust meenuvad kirjanik Oskar Luts`u mälestuste ainetel loodud Tootsilood – Kevade, Suvi; need kirjaniku teosed on nii elulähedased ja koduselt armsad kõigile eestlastele, kes on kunagi lapsena käinud külakoolides ning teismeliseeas elanud ka kooliinternaadis, kui kodutalu kaugemal asus. Mälestuste otsingul leiad palju ühist: kirikuõu ja hubane kihelkonnakirik oma hardas rahulikkuses; vanaaegne surnuaed; vana Paunvere koolimaja kui hästikorrastatud muuseum; samuti “kuulus” apteek; jõgi vesiveskiga ning “katkise aknaga” kirikumõisarentniku saun. Kõrtsi asendab mõnus kohvik, mis on restaureeritud köstri juurviljaaidast. Apteegi siseõuel on posti otsas kurepesa kolme sirguva kurekesega, kes sirutavad tiibu, sätivad nokitsedes kenasti korda oma sulekuubesid ja kurluu-tavad rõõmsasti. Pargipuudel paisuvad tammetõrud ja kastanid; ja ka “vahtrapuu ninad” ootavad vallatuid lapsi mängima. Palamuse keskus on hästi ja suure armastusega korda tehtud ning ootab huvilisi!
Järsk orutee Sääsküla kaudu viib läheduses olevasse Luua mõisa parkmetsa, kus mõisa rohtaiast ulatub nöörsirge põlismetsarada õkva imekauni Prossa järve kaldale. Ja veelkord jõuad mälestuste rüppe; järv on rahulik, õrnad vesiroosid õitsevad ja hõljuvad järvelainetel, vesi on soe ja meelitab ujuma…
Edasi valin matkatee läbi vooremaastiku, mis ühe kurvejõnksu järel tõuseb Kaarepere suunal mäkke. Palamuse mälestusreisi jääb meenutama taluperenaise pakutud korvitäis õrnkohevaid maitsvaid vaarikaid.
Tagasisõit oli kui mõnusa väsimusega rammestunud unenäos: Näen külateedel pihlamarju punas; Need meenutavad – kooliaegasid… Ja loodusvärvid olid pikserajust segi, - tuiskpritsmetest mu silmalaugudel…
Head Rukkimaarjapäeva kõigile!
Lugupidamisega Mati Pungas, Tallinn 1. augustikuupäeval
Mati Pungas16 Aug 2005 03:55
Suvi olgu puhkusteks… - II järg
Moto: Sa leevendad mu igatsusejanud; Kui elujooki sinu rõõmu joon! Kas endast kaugened ses rännuvalus; Kui oma mõtted tuule kanda viid? Marie Under Matkates Peipsi kaldal vanausuliste piirkondlikus elupaigas on rahvapäraseks võimaluseks osta kohalike elanike aiaväravas laudadel pakutavaid hõrgutavaid aiasaaduseid: värske kartul, kuulus peipsi lapik sibul, kurgid, tomatid, ka hapukurgid, suitsukala, mesi. Sarnane aianduskauba pakkumine on omane ka Kaukaasia rahvastele ja on rahvakommetega seotud. Piirkonna eluolu on viimase kümnekonna aastaga paranenud; on ju Peipsi rannik lähedaseks Jõgevale ja kuulub samuti Tartu linna mõjujõu piiridesse. Sobiv on matkata heal ameerika mägirattal; olles vaid lühikestes sportpükstes saad kenasti päevituda ning nautida mööduva ümbruse looduseilu. Soovides rahulikumat matkateed on kasulik Vanassaare külas pöörata paremale Palamuse suunas; jõuad välja Peipsi kohina piirest ja oledki soovitud Jõgeva vooremaastikul.
Matka huviväärsuseks on Saare mõis mäe peal; siin oli krahv Mannteuffel`i uhke mõisamajandus sadakond aastat tagasi, millest on ajahammas vähe järele jätnud. Olles parasjagu palju päikesest päevitunud ja mägedel pedaale sõtkunud, - siis on ahvatlev keerata sõiduteelt vasemale. Külatee viib alla orutunnelisse kilomeetrijagu, kus põliste pärnade allee-alusel kruusateel on jahe ja kosutav laskuda kauni järve äärde, mille paremal kaldal võnkleb liivane metsatee kõrgele lagedale künkale – kus põlismetsa sügavas rahus asub krahvipere viimne pühapaik. Jutustuse järgi on siin oma rahupaiga leidnud ka nooruke krahvitar Olga, keda seisuslike tõkete tõttu hukutas lootusetu armumine mõisa aednikusse. Looduslikult oli mõisa asukoht hoolikalt planeeritud, kus mõisa häärberist paistis üle oru vaikne järvepind kauguses ja püha puhkepaik metsakünkal.
Edasi jääb matkatee äärde korrastatud Kudina mõisakeskus, kui näide taastatavatest mõisahoonetest. Peale vene okupatsiooni on ümberkaudsed taluhooned vähehaaval korrastatud ning remonditud ja muutunud rõõmsanäolisemaks. Eriti meeldivad on väiketalud oma kolme-nelja lehma, hobuse, lammaste ja kanakarjaga, kus jalutab uhkelt kirju kukk. Jõudnud järgmisele voorele, - silmitsen ümbrust; ümberringi kuni silm ulatub vaatama– on küpsevad viljapõllud: talirukis, nisu, oder, kaer. Eemal põldude vahel oleva taluni viib roobastee ja selle põllu ääres kasvab ubinatest tulvil metsõunapuu, - just nagu eesti muinasjuttudes. Rukkipõllul otsid ja leiad eksimatult meie rahvuslille – rukkilille; - seniajani pole mina seda taevasinist kaunist õit kunagi kohanud nisupõllul! Rukkipõld muudab kiiresti värvi; päikesepoolsed põllud on muutumas kuldkollasest kuldpruunideks, - rukkipeas on oma viis-kuuskümmend iva ja terad on magusa pähklimaitsega. Viljasaak peaks sel aastal tulema hea. Matkatee kulgeb voorelt orgu ja jälle mäkke ning uuesti alla orgu, nii et tuul kõrvus vuhiseb; päikeseprillid kaitsevad kiirel sõidul putukate sattumisest silma. Ilm on ilus ja Eesti vooremaa on imeliselt kaunis. Ülimalt armas kui koduigatsus, - on näha viljapõldusid tuulega voogamas; see igatsus oli ka minu matkasooviks!
P.S. Jaotan teksti kaheks lõiguks.
Lugupidamisega Mati Pungas, Tallinn 1. augustikuupäeval
eesti poeg.30 Jul 2005 00:42
Kuna Su vignettid on niivõrd omapärased ja huvitavad-kodumaa värksem inspiratsioon lõhnab otseses mõttes nendest välja-siis palun hoia neid kusagil alles; neid läheb kindlasti kellegi jussiliku-taolise pildiraamatu autorile tekstidena vaja..