Vihm ja liiklus on kaks heli, mis kõlavad üpris sarnaselt igal pool maailmas. Nagu ka liiklus märjal tänaval või maanteel. Tsauh ja tsauh. Neid hääli kuulates võid sulgeda silmad ja mõtetes rännata ükskõik kuhu soovid.
Seostel möödunuga on suur mõjuvõim, olgu see siis maasikate lõhn või aknakriuks. Foto: Riina Kindlam
Aasta tagasi kuulsin küll esmakordselt elus vihma laastukatusel (saunalakas). See meenutas bambuseroogude kõlinat ja tekitas meeldivat kõhedust oma uudsusega. Lehestiku sahin tuules on ka selline omapärane heli, mis kevadel, tuule pika ulgumisega võrreldes kipub ehmatama, aga küll oleks kahju, kui seda hommikuti aknaavast ei kuuleks. Neil päevil äratab mind tihti ka majas ees pühkiv koristaja. Tsahh ja tsahh. Talvel karmim kraaps kraaps lumelabidaga. Helid, mida enamjagu majarahvast kahtlemata soojast voodist kuuleb. Mõned on võib-olla pahasedki.
Sõber on meenutanud, kuidas Kohtla-Järvel oli mõnedel inimestel komme minna pühapäeva varahommikul hoovi peale vaipa kloppima. Ja kuidas siis kordamööda ilmusid pahurad peanupud ümberolevate paneelmajade akendesse ning algas sõimuvalang. Sarnast vaatepilti võiks ette kujutada mingis robustses New Yorgi linnaosas Puerto Ricolas.
Mälestustega on tegelikult nii, et kui sa mingit kohta igatsed, siis võid teda igal pool näha või tunnetada – samastada olukorda. Ja kui see teine koht sind üleliia kummitama hakkab, on vast aeg sinna minna, kui see vähegi võimalik on. Kui ma viimati Kanadas veel elasin, kippusin tihti Eestit nägema. Tavaliselt oli see looduses. Võib-olla minu sisemine ajupilt kattus silme ees olevaga just nii palju, et tekkis hübriidpilt. Sarnasused jooksid kokku ja lohutasid. Või andsid nad märku?
Selline äratundmine on ilmselt suurema osa võõrsil elanud eestlaste loomuses, kellele terenduvad mälestused algsest kodust, mis on andnud prillidele lisavarjundit 60 aastat (bifokaalsed prillid). Sellised pildid võivad väljenduda alateadlikult elamiskoha valikus, suvila ehitamisel, aias istutades ja tube sisustades. Kuigi ma väiksena ei teadnud „muhvigi“ taimede päritolust, ütles sisemine tunne, et näiteks siumari ja kopsurohi ei ole tavalised taimed ja pihlakas ja kask niisama puud, vaid nendega on vanavanematel mingi väga kindel seos. Niisiis võtsin minagi neid taimi tõsisemalt. Muidugi algselt teadsin vaid nende toredaid eestikeelseid nimesid, inglise omi õpin siiamaani tagantjärele. (Siumari on baneberry ja kopsurohi lungwort).
Minu arvutiekraani tagant piilub praegu välja suur, roosa pelargooni õiekera (geraanium ehk usin-Liisa), mis minu seoste järgi on puhtalt isa istutatud Toronto aiataim. Nagu ka sinised lobeelia kaskaadid, mis linna peal aknakastide ääri ületavad.
Lisaks on külmkapi mürtsumisest järsku saanud meie Kotkajärve suvila nurgast kõlav tuttav mürts, värskelt niidetud mahlasest murulõhnast vallandub vaid Kanadat, ja Nõmme päiksesoojade magusalõhnaliste männiokaste alt olid puudu vaid Muskoka kaljud. Kuid kõige enam üllatas üksainus võpatamapanev kriuksatus ja tema järelkaja: vana puumaja haagis olev lahtine aken. Minu ajulaekas kuulub see heli ainuüksi meie paadikuuri ustele, mis kahele poole lahtiselt haagis ja tuule käes ägisevad. Virvendaval järvepinnal hõljub kaur. Kriuks, plaks plaks-plaks.
Üks väga tore ja arukas naine, kes teab mis asi on tasakaal (kuidas ta siis ei teaks, kui tema armastatud abikaasa on loodusemees Fred Jüssi), Heljo Jüssi, jagas minuga nõu paari päeva eest Vase ja Raua nurgal, et „liiga kaua ei maksaks, jah, oma algsest kodust eemal olla, siis hakkad seda üle idealiseerima“. Kohanemine võtab oma kindla aja, nagu ka tunnete paikapanek ja igatsuse idanemine. Neid sisemisi helisid tuleb märgata ja kuulda võtta.
