Viimati punusime tüdrukutekambaga lauluväljaku nõlval karikakardest pärgasid viie aasta eest. Tänavu toodi taas lilli kohale, ka rukkililli ja punumine läks lahti ühislipu all, mida noored oli eelneval õhtul kõrtsis koos joonistanud ning rahvamassi püsti pannud, et selle abil meeletus rahvasumas oma "tugigruppi" üles leida. Vanad sõbrad, gaidi- ja skaudijuhid kes Kanada ja USA eesti laagrites kohtuvad said nüüd Riias ja Tallinnas kokku. Vas. Tiiu Nõmmik Torontost, Irene Kuhn Princeton New Jerseyst, Arne Kurrik Plainsboro NJ-st, (kes õppis viimase aasta Tartu Ülikoolis) ja Heli Ojamaa Hamilton NJ-st. Foto: Maimu Nõmmik
Kirjutasin viimati Riiast, et ilmselt suvi ootab meid Tallinnas. Ma eksisin. Jaanikuu viimase päeva hilisõhtul tervitas meid pealinna jõudes 12 kraadi “sooja”. Täna, 7. juulil, kui oleme nädal aega taas Eesti pinnal olnud, on ilm lõpuks “normaalne”, nagu siin suvatsetakse öelda. (Eesti normaalne ehk siis 20 kraadi ringis.) See on ju tore, kuna täna algab Kotkajärvelt Viljandimaale külla viidud Metsaülikool, kuid see, mis laulu- ja tantsupeo eelnevatel päevadel ja veel rongkäigu päeval taevast tuli (ja mille tõttu nii tantsupeo II etendus kui ka rongkäik ära jäeti), seda nimetas nii mõnigi katastroofiks.
Mure oli kaugetest maakohtadest esinema tulnud laste pärast. Teisel tantsupeo proovi päeval kallas hommikust õhtuni (Toronto Eesti Meeskoori liige Märt Matsoo sõnul ei olnud ta nii kurja ilma ammu kogenud) ja kus sa neid märgi riideid (hiljem veel rahvarõivaid) jahedates koolimajades kuivatada jõuad? Sellistes paikades ööbisid ju üle Eesti pidustusteks ammu ettevalmistanud noored. Kuid tõtati appi, kütma koole ja laulupeo telke ning kuivatama Kalevi staadionit. Kõik olime väsinud ja hääled ka kohati ära, kuid pidasime ühiselt ja rõõmsameelselt vastu! (Jõudu andsid ja hääled panid kahtlemata proovile korduvad hilisöised eksprompt salakõrtsi stiilis ühislaulmised vanalinna eri kõrtsides Kanadast, USAst ja Rootsist pärit sõprade ringis.)
Eriti huvitav oli täheldada rongkäigu ja I laulupeo kontserdi päeva sündmustejada. Teated tantuspeo II etenduse ja siis rongkäigu ärajäämisest laussaju tõttu levisid nagu kulutuli. (Tuukri tänav sai tol päeval oma nime vääriliseks ja sadamapiirkonna majade keldrites uputas.) Kohe aga saabusid uued kõlakad, et siiski kogunetakse rongkäiguks ja et dirigent Eri Klas olla raadio vahendusel rahvast marssima kutsunud, kuna laulupeojuhid on otsustanud minna. Ja nad tulidki. Neid oli kindlalt poole vähem kui ette nähtud, paljud ei saanud alternatiivse rongkäigu toimumise teadet lihtsalt õigeaegselt kätte, kuid need, kes marssisid, ka hõiskasid, laulsid, trampisid lompides ja nendest kiirgas trotsimise heameelt. Meie jälle naersime, et välis-eesti esinejad olid nii sõnakuulelikud (minagi ei jooksud teklit ja rahvarõivaid selga panema), kuid teistel vanadel kaladel põles hinges kustutamatu soov rongkäigu korras lauluväljakule jõuda, mis küttis neid ise tegutsema. Kohaliku korporatsiooni- ja lauluõe Mona-Liisa Lille väitel ei olevat rongkäiguta mingi õige laulupidu. Osalejate positiivsest meeleolust innustatuna liitusin oma möödamineva koorirühmaga, lihtriideis ja vihmavarju keerutades. Selleks ajaks oli juba möödunud väike, aga vapper Toronto Akadeemilise Segakoori „Ööbiku“ grupp. Ka Toronto Eesti Täienduskooli lapsed olid kaasa tulnud, kes tulla jõudsid. Kokku oli marssinud 7000 hinge.
Kui lõpuks laulma hakati ja eriti laulupeo teisel kontserdil, kui raisakullidena tiirlevad äikesepilved meist siiski möödusid, andis see ainult hoogu juurde. Rahvas ei lahkunud, kõik olid varustatud vihmakiledega ja käisid uudistamas ja lilli viimas Gustav Ernesaksale, kes nende sekka rohelisele nõlvale nüüd igaveseks istuma on pandud. Kuju kõrval pildi tegemine paistis kujunevat uueks laulupeo traditsiooniks. Olenevalt hetkest ilmusid laulukaare alla kord rahvarõivais, kord sini-oranzh-rohelistes kiledes kooriliikmed.
Lauluharjutus, vihm ja perekokkutulek röövis minult kolm võimalust tantsupidu näha, kuid sealtki ei olevat esimesel õhtul nähtud kedagi vihma pärast põgenevat. Kõige enam olen kuulnud mainitavat laste võimlemisrühmasid; sipelgaid, kes männiokastest (pikkade, kirevate vaht-torudega – ujumisbasseinides kasutatavad “nuudlid”) marssisid ja pesasid ehitasid. Torontost pärit sõbranna esimene tantsupeo järgne kommentaar mobiil-telefoni teel oli: “Riina, kujuta vaid ette, 2500 ühiselt tantsivat eesti meest.” See on, jah, kena kujutelm!
Rahvalike pidude nädalavahetusele järgneva esmaspäeva, 5. juuli nii Postimehe kui ka Eesti Päevalehe esiküljel oli ära toodud üks laulupeo mahlakamaist fotohetkedest: tutvustati kõige väiksemat Järvi dirigentide pere liiget, 4-aastast Lukast, kes isa Kristjani eeskujul (tema taga seistes) dirigeeris kaasa mõlemal laulupeo kontserdil viimse taktilöögini. Niisiis juhatas koore ja muusikuid kokku neli Järvit: nii Kristjani vend Paavo kui rahvale üllatusena ilmunud isa Neeme olid ka dirigendipuldis.
Pääsukesed tiirlesid pea kohal, kui laulsin esmakordselt elus selles võimsas massis laulukaare all. Vahel oleks enam käsi vajanud, et zhongleerida noodiraamatu, fotoka ja Saaremaa kadakaoksaga, mida rahvarõivas neiud jagasid. Sellest ei saanud loobuda, sest temaga oli võrratu ülevatel hetkedel pea kohal vehkida. Enam kui ühel korral olin sunnitud laulu ajal vaikima, ka siis, kui helistasin mobiiliga isale-emale Torontos. Sosistasin: “Kuulake nüüd!” tõstes telefoni pea kohale. „Mu isamaa on minu arm“ kõlas 21.000 suust.
